Murdvarga visiit

See oli võrratu esmaspäev. Mul oli täitunud nädal aega ilma magusata, seega enesetunne oli super, käisin kohe hommikul trennis, tegin aias tööd, käisin pesus (tohoh), lugesin 200 lehekülge raamatut ja jõudsin isegi õppida. Uskumatult produktiivne, eksole. Aga okei asume asja kallale.

Et loost paremini aru saada, tasub teada et:

-(Londoni) kodus olime: mina, väike Keiti ja Keiti rase emme;

-maja laias laastus: keldrikorrusel on köök ja pesuruum, esimesel korrusel koridor, uks tänavale, uks tagaaeda ja elutuba, teisel ja kolmandal korrusel on magamistoad;
- tagumine uks oli (vist) lukus ja aed on kõrge kinnise aiaga piiratud, tänava poolne uks läheb kinni pannes automaatselt lukku:
- mõlematel ustel on klaasist aknad.

Sõime mõnusasti köögis õhtust ja jutustasime maailmaasjadest. Saabus poest tellitud toidukraam ja kaubavedaja tassis kotid kööki, pani lauale, ning saatsin selle onu ilusti uksest välja. Peale seda tuli jutuks, et me ei tohiks ikka väärtuslikke asju ukse kõrvale jätta, sest neid oleks mööda minnes naeruväärselt kerge kaasa haarata.
Varsti oli käes Keiti uneaeg, niiet saatsin nad ülemisele korrusele. Ise lippasin veel tagasi kööki, et üks õun enne magama minekut pintslisse pista. (Kommidele tuli ju mingi alternatiiv leida.) Valisin endale hoolikalt ühe õuna ja läksin toimetasin möödaminnes pisut pesuruumis. Olin parasjagu kass Poppyle krõbinaid valamas, kui kuulsin, et Keiti isa jõudis koju. Tavaliselt hõikab ta "Hello! I'm home!", aga seekord ei kostunud ühtki lõbusat hüüet, ainult sammud. Arvasin, et ta on nii vaikne Keiti uneaja pärast, niiet lippasin kohe talle ütlema, et Keiti ei maga veel. Kuid sekund enne kui ma esimesele korrusele jõudsin, kuulsin, kuidas tagaaia uks lohisedes lahti läks ja jõudsin näha vaid paokile vajuvat ust. Kuna toas kõik tuled särasid, aga väljas oli pime, ei olnud seest välja midagi näha ja mu silm ei suutnud seletada, kas/kes seal väljas on. Hõikasin veel korraks küsivalt, aga vastust ei tulnud. Mõtlesin, et ei tea mis ajast ta oma ratta peale tööd tagaaeda viib, aga heakene küll. Kehitasin õlgu ja läksin oma tuppa, jättes ukse pisut paokile.

Sõin õuna ja vaatasin snappe. Endine klassiõde oli kirjutanud, et ma pole juba kuu aega blogisse midagi postitanud. Jäin mõtlema, et vist on tõesti viimasest postitusest liigagi kaua aega möödas, aga samas mul pole viimasel ajal midagi liiga erakordset juhtnud, millest kirjutada. (Tollel hetkel ma ei teadnud, et paar minutit tagasi oleksin ma napilt vargale sülle jooksnud).

Olin umbes pool tundi raamatut lugenud, kui kuulsin et Keiti ema mind väga tõsise häälega alt korruselt hõikab. Ainuüksi ta hääletoonist hakkasid mul jalad värisema. Koridori jõudes teatas ta, et ta kaks käekotti on kadunud, mõlemad uksed olid lahti ja.. ühesõnaga, MEID ON RÖÖVITUD.
Klõksti.
Panin pildi kokku ja seda tunnet on võimatu kirjeldada.

Käed värisesid, nutumaik oli kurgus. Panime kõik tuled kustu, et me saaksime aeda piiluda, aga ei näinud midagi. Kutsusime politsei, lukustasime uksed ja hakkasime puperdavate südametega maja kontrollima. "Õnneks" oli ta vaid koridorist läbi jooksnud ja saagiks olid langenud 2 käekotti. Neist üks oli neile päris hea noos. Peagi jõudis koju ka Keiti isa (see kord päriselt) ja asjaajamine jätkus, sest tuli kutsuda lukuvahetaja, auto kuhugi kaugele sõidutada (auto võtmed olid pihta pandud kotis), kaardid kinni panna jne. Emotsioonid olid ülevoolavad ja muidugi hakkasime kohe ka genereerima teooriaid, kuidas ta sisse oli saanud. Kindla vastuseni me ei jõudnudki. Politsei ütles, et meil vedas, et temaga kokku ei põrganud, sest üldjuhul paljaste kätega röövima ei minda. Rahustuseks aga lisas, et samas majas üldjuhul mitu korda järjest vargil ei käida. Kui lukud said vahetatud ja uksed aknad 10 korda üle kontrollitud, mindi laiali.

Paar mõtet, mis mind eilsest õhtust saati kummitavad:

• Kui ma oleks jätnud näiteks kassile söögi panemata ja otse üles hakanud minema, siis ma oleks temaga tõenäoliselt trepi nurga peal kokku jooksnud ja...  mida?  nuga saanud?
  Aitäh kass Poppy, et sa kogu aeg nii palju sööd ja mind tegevuses hoiad!
• Politseisse helistades pidi ooteliinil tiksuma oma 10 minutit, enne kui keegi vastu võttis ja seejärel umbes tund aega politseid ootama. Kõrvu jäi veel kajama automaatvastaja lause: "Kui teid röövitakse või teil on midagi muud erakorralist, siis soovitame teil esitata avaldus meie veebilehe kaudu, kuna see võib võtta vähem aega." :)
  Kujutame nüüd ette, et see varas oleks mind pussitanud ja ma oleks seal maas lamanud nagu: "Ole hea, anna korraks läpakas tagasi, mul oleks vaja üks kiire email politseile ja kiirabile  saata, enne kui ma verest tühjaks jooksen."
  Absurd.
• Mul on rõve ja kõhe meenutada seda, kuidas ma seisin täiesti pahaaimamatult, mõtliku näoga õuna ampsates selle ukse taga ja vaatasin läbi akna uurivalt välja... samal ajal kui see tegelane oli teisel pool ust, võibolla vähem kui paar meetrit minust eemal ja mulle otsa vaatas.
• "Kodu on kindlus“ eksole? Aga kui ma istusin trepil ja vaatasin koridori, mõttega, et siit jalutas läbi keegi, kes poleks kunagi pidanud siia sisse saama, siis ma tundsin, nagu poleks enam kusagil turvaline ja ma olin kaotanud ainsa kindluse, mis mul siin oli.

Südaöö paiku sain viimaks magama. Olin täiesti kindel et peale sellist šokki ei saa ma mitte mingil juhul sõba silmale, aga hommikul avastasin pettumusega, et olin maganud terve öö rahulikult ja sügavalt nagu lapsuke.😁

NB! Pilt on illustratiivne!