2. jaanuari hommik. Mul oli terve öö teise korruse koikus nii palav ja käed olid hullemini paistes kui eelmisel päeval. Sügelus oli väljakannatamatu ja saapad ei tahtnud jalga minna. Mul hakkas juba hirm peale tulema, niiet läksin haiglat või mingit esmaabiasutust otsima. Sõber Google ütles, et lähim EMO on kilomeetri kaugusel ja sinna ma ka jalutasin. Maja tundus huvitav ja uksest sisse minnes tervitasid igas seinas Jeesuse, Neitsi Maarja ja muude piiblitegelaste maalid ja kujud. Mõtlesin, et on see vast haigla, aga lähemal vestlusel personaliga tuligi välja, et see oli mingi Jeesuse erakliinik. No jeesus kus ma ka leian alles kohti. Õnneks oli lihtsurelike EMO Jeesuse kliinikust vaid paari minuti kaugusel. Muidugi avastasin, et enne Hispaaniasse minekut tühjendasin tubli tüdrukuna oma rahakotti ja jätsin euroopa ravikindlustuskaardi kenasti koju. Kuna mul seda polnud ja vastuvõtulauas olev daam inglise keelt ka ei rääkinud, saatis ta mu viiskalt pikalt. Seisin ukse taga oma paistes käte-jalgadega nagu õnnetusehunnik, nutumaik kurgus ja mõtlesin, et kui isegi EMO saadab mu minema.. siis kuhu mul minna on? Õnneks üks järjekorras olnud hispaanlastest märkas mu muret ja kostis paar sõna minu eest, mille peale too tusane valvelaua tädi vihaselt pabereid hakkas täitma. Ootasin pisut ja varsti kutsutigi sisse. See oli huvitav arstil käik. Mina rääkisin inglise keeles ja arst rääkis hispaania keeles vastu, aga me saime ometi üksteisest aru. Ja siin tulevad mängu eelmainitud punnid Keitil, millest tema kergelt võitu sai. Niisiis tuli välja, et ma olin saanud hand, feet and mouth diease ehk käe-jala ja suutõbi ehk villiline enteroviirusstomatiit. ALUSTUSEKS ON SEE ÜLDSE LASTEHAIGUS!! MA OLEN 19!!! :D Teiseks, no head uut aastat tõepoolest!
Nojah, käisin ostsin retseptirohte ja lonkisin apartmenti. Ülejäänud päeva olin niisama Keitiga kodus, sõin salatit ja mõtlesin kui valus mul ikka on. Õhtu poole käisime Keitiga söömas ja mänguväljalkul.
Öö oli piinarikas. Magasin 15 minutit, ärkasin üles ja mõtlesin, kui rõve haigus see ikka on. Vahtisin tund aega lage, magasin uuesti 15 minutit, mõtlesin, miks mina mingi kakamagnet olen, vahtisin veel tunnikese lage ja nii kuni hommikuni ja oligi aeg mägedesse suusatama minna. Kuna ma sain vaevu kõndidagi, istusin kohvikus ja sõin šokolaadi. Õnneks ma vist väga paljust ilma ei jäänud, sest lumest oli seal asi kaugel. Tegemist oli pigem ühe ülerahvastatud jäämäega. Inimesi oli tõesti meeletult ja kõik nautisid seda jääväljakut nagu tohutut talverõõmu, mis jäi minule kättesaamatuks ja mõistmatuks. Pere võttis selle koha kokku ühe lausega: "Oh well.. this is the WORST ski resort I have ever seen" (tõlge: see on halvim suusakuurort, mida ma iial näinud olen). Vähemalt oli söök okei ja sõitsime pisut niisama ringi. Peatusime mingis suvalises linnas, kus käisime mänguväljakul ja väikses šokolaadivabrikus, kus ma sõin ilmselgelt liiga palju šokolaadi, niiet tagasiteel süda pahaks läks. Õhtul tegime veel emmega videokõnet, kus ma talle oma ville näitasin ja parim osa oli see, kus ta murelikult ütles "Appi kullake, sul on nägu ka paistes!" (Tegelikult polnud mul lihtsalt ripsmedušši peal ja see oli mu tavaline nägu..) Seekord otsustasin magada all toas, sest seal lae all oli küll hubane, aga liiga saun.
Järgmisel hommikul oli tervislik seisund veel halvem, niiet võtsime rahulikult ja käisime hommikul Keitiga hobuseid otsimas ja eesliga pilti tegemas, peale seda hakkasime sõitma tagasi Malagasse. Seal ootas mind ees elu piinarikkaim restoraniskäik. Söök oli NII HEA ja mu kurk oli NII VALUS (villid olid tekkinud ka kurku)!!! Peale lõunat panin Keiti magama ja läksin kuuma vanni, kus vaatasin Titanicut ja videosi külast, kus inimesed kõnnivad neljakäpukil. Lahe! Igaljuhul on vannid vaieldamatu lemmikosa hotellide puhul.
Siis lasin ise ka pisut leiba luusse, sellele järgnes õhtusöök, fantastiline magustoit ja uuesti magama minek.
Tagasiminekupäev oli väga... huvitav. Eks me olime kõik juba puhkusest ka pisut väsinud, nagu viimastest päevadest näha on. Põhimõtteliselt oli palju arusaamatusi ja üks hetk jäin ma üksi keset Malaga lennujaama koos 2 aastase Keiti ja 9 suure kotiga, aga me olime tublid ja jõudsime siiski kõik elusa ja tervena Londonisse!
Oma tuppa astudes tundsin pöörast motiveerituselainet, panin kohe pesu pesema, pakkisin kohvri lahti, hakkasin Eestisse minekuks kohvrit pakkima ja olin ülimalt tegus.. kuni helistas sõbranna Anette ja ma jälle voodisse lebama jäin.
Lõppsõnana ütlen, et reis oli igati vinge ja lõbus, ning isegi arvestades mu kõrgeid ootusi, ei valmistanud Hispaania kohe kindlasti pettumust! Hand foot and mouth disease sakib, aga õnneks on see tänaseks päevaks juba peaaegu et seljatatud mure. Oleks patt jätta mainimata ka võrratut ilma ja igapäevast päikest!!! Loodan seda head ilma 11. jaanuaril ka pisut Eestisse kaasa võtta. ;) Aitäh! Super!
Päikest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar