Jeesuse haigla ja tagasitee

2. jaanuari hommik. Mul oli terve öö teise korruse koikus nii palav ja käed olid hullemini paistes kui eelmisel päeval. Sügelus oli väljakannatamatu ja saapad ei tahtnud jalga minna. Mul hakkas juba hirm peale tulema, niiet läksin haiglat või mingit esmaabiasutust otsima. Sõber Google ütles, et lähim EMO on kilomeetri kaugusel ja sinna ma ka jalutasin. Maja tundus huvitav ja uksest sisse minnes tervitasid igas seinas Jeesuse, Neitsi Maarja ja muude piiblitegelaste maalid ja kujud. Mõtlesin, et on see vast haigla, aga lähemal vestlusel personaliga tuligi välja, et see oli mingi Jeesuse erakliinik. No jeesus kus ma ka leian alles kohti. Õnneks oli lihtsurelike EMO Jeesuse kliinikust vaid paari minuti kaugusel. Muidugi avastasin, et enne Hispaaniasse minekut tühjendasin tubli tüdrukuna oma rahakotti ja jätsin euroopa ravikindlustuskaardi kenasti koju. Kuna mul seda polnud ja vastuvõtulauas olev daam inglise keelt ka ei rääkinud, saatis ta mu viiskalt pikalt. Seisin ukse taga oma paistes käte-jalgadega nagu õnnetusehunnik, nutumaik kurgus ja mõtlesin, et kui isegi EMO saadab mu minema.. siis kuhu mul minna on? Õnneks üks järjekorras olnud hispaanlastest märkas mu muret ja kostis paar sõna minu eest, mille peale too tusane valvelaua tädi vihaselt pabereid hakkas täitma. Ootasin pisut ja varsti kutsutigi sisse. See oli huvitav arstil käik. Mina rääkisin inglise keeles ja arst rääkis hispaania keeles vastu, aga me saime ometi üksteisest aru. Ja siin tulevad mängu eelmainitud punnid Keitil, millest tema kergelt võitu sai. Niisiis tuli välja, et ma olin saanud hand, feet and mouth diease ehk käe-jala ja suutõbi ehk villiline enteroviirusstomatiit. ALUSTUSEKS ON SEE ÜLDSE LASTEHAIGUS!! MA OLEN 19!!! :D Teiseks, no head uut aastat tõepoolest!

Nojah, käisin ostsin retseptirohte ja lonkisin apartmenti. Ülejäänud päeva olin niisama Keitiga kodus, sõin salatit ja mõtlesin kui valus mul ikka on. Õhtu poole käisime Keitiga söömas ja mänguväljalkul. 

   

Öö oli piinarikas. Magasin 15 minutit, ärkasin üles ja mõtlesin, kui rõve haigus see ikka on. Vahtisin tund aega lage, magasin uuesti 15 minutit, mõtlesin, miks mina mingi kakamagnet olen, vahtisin veel tunnikese lage ja nii kuni hommikuni ja oligi aeg mägedesse suusatama minna. Kuna ma sain vaevu kõndidagi, istusin kohvikus ja sõin šokolaadi. Õnneks ma vist väga paljust ilma ei jäänud, sest lumest oli seal asi kaugel. Tegemist oli pigem ühe ülerahvastatud jäämäega. Inimesi oli tõesti meeletult ja kõik nautisid seda jääväljakut nagu tohutut talverõõmu, mis jäi minule kättesaamatuks ja mõistmatuks. Pere võttis selle koha kokku ühe lausega: "Oh well.. this is the WORST ski resort I have ever seen" (tõlge: see on halvim suusakuurort, mida ma iial näinud olen). Vähemalt oli söök okei ja sõitsime pisut niisama ringi. Peatusime mingis suvalises linnas, kus käisime mänguväljakul ja väikses šokolaadivabrikus, kus ma sõin ilmselgelt liiga palju šokolaadi, niiet tagasiteel süda pahaks läks. Õhtul tegime veel emmega videokõnet, kus ma talle oma ville näitasin ja parim osa oli see, kus ta murelikult ütles "Appi kullake, sul on nägu ka paistes!" (Tegelikult polnud mul lihtsalt ripsmedušši peal ja see oli mu tavaline nägu..) Seekord otsustasin magada all toas, sest seal lae all oli küll hubane, aga liiga saun.

  

  

Järgmisel hommikul oli tervislik seisund veel halvem, niiet võtsime rahulikult ja käisime hommikul Keitiga hobuseid otsimas ja eesliga pilti tegemas, peale seda hakkasime sõitma tagasi Malagasse. Seal ootas mind ees elu piinarikkaim restoraniskäik. Söök oli NII HEA ja mu kurk oli NII VALUS (villid olid tekkinud ka kurku)!!! Peale lõunat panin Keiti magama ja läksin kuuma vanni, kus vaatasin Titanicut ja videosi külast, kus inimesed kõnnivad neljakäpukil. Lahe! Igaljuhul on vannid vaieldamatu lemmikosa hotellide puhul.

Siis lasin ise ka pisut leiba luusse, sellele järgnes õhtusöök, fantastiline magustoit ja uuesti magama minek.

  

Tagasiminekupäev oli väga... huvitav. Eks me olime kõik juba puhkusest ka pisut väsinud, nagu viimastest päevadest näha on. Põhimõtteliselt oli palju arusaamatusi ja üks hetk jäin ma üksi keset Malaga lennujaama koos 2 aastase Keiti ja 9 suure kotiga, aga me olime tublid ja jõudsime siiski kõik elusa ja tervena Londonisse!

Oma tuppa astudes tundsin pöörast motiveerituselainet, panin kohe pesu pesema, pakkisin kohvri lahti, hakkasin Eestisse minekuks kohvrit pakkima ja olin ülimalt tegus.. kuni helistas sõbranna Anette ja ma jälle voodisse lebama jäin. 

Lõppsõnana ütlen, et reis oli igati vinge ja lõbus, ning isegi arvestades mu kõrgeid ootusi, ei valmistanud Hispaania kohe kindlasti pettumust! Hand foot and mouth disease sakib, aga õnneks on see tänaseks päevaks juba peaaegu et seljatatud mure. Oleks patt jätta mainimata ka võrratut ilma ja igapäevast päikest!!! Loodan seda head ilma 11. jaanuaril ka pisut Eestisse kaasa võtta. ;) Aitäh! Super!

Päikest!

Absolut con 7up

31. detsembri hommikul ärkasin peale oma pööraseid unenägusi ja higistamist/siplemist täis ööd üles, pakkisime asjad ja asusime Cordoba poole teele. Kogusin endale tanklapeatusest korralikud šokolaadivarud ja tee ei tundunudki enam nii pikk. Enamus ajast ma muidugi magasin. Kohale jõudes käsime ühes mõnusas restoranis ja lõbustuspargi laadses kohas. Alustuseks ostsime kõik piletid põhjapõtradega karussellile, kus pritsis ka lund (valged limast vahtu). Keiti tegi sõitu veel Peppa autoga ja käis paari muu atraktsiooni peal. Hotell, kus peatusime, oli viimase peal. Väljas oli oma 5 purskkaevu, mitu aeda ja ka vannituba oli suur ja majesteetlik. Tegin väikese uinaku ja kella 10 paiku õhtul hakkasin ennast aastavahetuseks valmis sättima. Mul polnud õrna aimugi, kas või kus Cordobas aastavahetust tähistatakse, niiet peale väikest guugeldamist leidsin sobiva platsi, mis oli hotellist vaid 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Aastavahetuse tarbeks oli hotelli personal jätnud igasse tuppa kotikese viinamarjadega. Hispaanias on komme 12 sekundiga enne südaööd ära süüa 12 viinamarja. Asi polevat nii kerge kui tundub ja lisasurvet pakub uskumus, et igal sekundil söödud viinamari vastutab ühe tulevase aasta kuu õnne eest. Olin põnevil ja panin telefoni lausa meeldetuletuse, et ma neid viinamarju hotelli ei unustaks. Platsil oli tuju lõbus ja eestlane nagu ma olen, mõtlesin, et seltskonna leidmine sujub kergemini, kui pisut vägijooki ka võtta. Tellisin Absolute con 7upiga ja läksin pidu nautima. Peale ilutulestikku sulandusingi sujuvalt mingite albaanlaste seltskonda. Nad olid kõik väga toredad, ainus miinuspool oli see, et nad ei rääkinud inglise keelt. See on täiesti nõutu tunne, kui sa näed, et tegu on toreda inimesega ja siis ta vaatab sulle oma pruunide silmadega otsa ja lausub need täiesti mõistmatud sõnad ja sul pole õrna aimugi millest ta räägib.. Õnneks aitas google translate meid pisut hädast välja ja nalja sai nabani. Üks tüdrukutest rääkis mulle Google'i väitel midagi kivisöe kaevandustest. Vestlus oli tore, aga ma pole päris kindel, kas me olime alati samal lainel.

Kella kahe paiku keksisin koju, läksin kuuma vanni ja mõtlesin möödunud aastale. Jõudsin kokkuvõtteni, et möödunud aasta oli minu jaoks pöörane, uskumatult hea ja lahe, aga teist korda läbi tegema pigem ei kipuks. Ja aasta tagasi oli mul erinevaid visioone sellest, kuidas ma järgmist aastat vastu võtan, aga ükski neist ei sisaldanud üksi Cordoba platsil albaanlastega viipekeeles rääkimist. Sõin ka ajaviiteks oma viimaseid šokolaade. Kõik need maitsesid pisut veidralt, aga ma ajasin süü kokteili peale. Kui ma aga viimase Milka šokolaadi lahti tegin, sain aru, et need olid aegunud. Šokolaadipruuni Milka asemel vaatas mulle pakendist vastu üleni valge, krobeline haisev mass. No tore, head uut aastat teilegi!

 

Hommikul 7 ajal oli äratus. Esimese asjana märkasin, et mu käed kihelevad veidralt ja et sõrmedele on mingid punakad laigud tekkinud. Esmane mõte oli, et no kena, alustan uut aastat viinaallergiaga?

Tegelikult oli kahtlusaluseid kolm: viin, halvaks läinud šokolaad ja albaanlane, kellel ma uue aasta puhul kätt surusin. Saatsin kohe ka emmele kätest pildid ja kurtsin oma rasket saatust, siis pakkisin surisevate kätega kotid kokku ja läksin hommikust sööma. Väga peen koht oli, aga kahjuks nägi söök välja parem kui ta maitselt oli.

Peale hommikusööki leidsin kotist ka oma viinamarjad!!?!?! Pagana Absolut ja albaanlased! Ma olin unustanud oma 12 viinamarja ära süüa ja sinna see uue aasta õnn nüüd läkski..

Päeva jätkasime Cordoba katedraali tuuriga. Kusjuures peale kõiki neid katedraale harjusin ma ilusate lagedega nii ära, et näiteks söögikohta minnes vaatasin automaatselt lakke ja olin äärmiselt pettunud, kui mulle sealt ainult lamp vastu vahtis. Jalutasime veel vanalinnas ja võtsime ette tee Granada suunas. Seal tervitas meid hüpersuper mõnus apartment, mille rõõme ma ei saanud nautima jääda, sest asusin kohe apteeki otsima. Lisaks kätele surisesid selleks ajaks ka varbad. 1. jaanuaril polegi avatud apteegi leidmine nii kerge, seega sain ma linnale mõnusa tiiru peale tehtud. Esmamulje linnast polnud kiita: tänavate viisi täis maalitud ja kirjutatud garaažiuksi ja vaid üks pühade ajal avatud apteek. Rohud käes ja võetud, sain tagasi apartmenti magama minna.

Sevilla, mu arm

Reisi kolmanda päeva hommikul tervitasid mind šokolaadisaiake ja kuum kakao, mida mõnusalt voodis lebades nautisin. See oli kõige kakaosem kakao, mida ma iial näinud olen, sest kui jook sai joodud, vaatas põhjast vastu terve šokolaadi kamakas. Peale rahulikku hommikut suundusime Santa Maria de la Sede katedraali ehk Sevilla katedraali, mis on euroopa suurim gooti stiilis ehitatud kirik. Täpsemini suundusime järjekorda, kus seisime vist tunnikese. Suurema osa ajast elustasime Keitiga konna ja tegime talle lehtedest plaastreid. Ent ootamine tasus ennast kindlasti ära, koht oli tõesti võimas ja avastamist jätkus kauaks. Kui peale katedraalis käiku sööma tahtsime minna, tabas meid aga suur šokk, nimelt oli meie armas konn selle euroopa suurima katedraali peale ära kadunud, peale pikki otsinguid õnneks selgus, et konn oli turvaliselt Keiti isaga juba söögikohas. Peale kerget einet läksid kõik magama, aga minul ei andnud magusasoolikas rahu, niiet läksin linnapeale jäätist otsima. Ühteaegu heitsin pilgu peale ka Sevilla metropolile. Kuidagi üksik oli trepil olles jäätist limpsida, niiet helistasin emmele, kes ei võtnud kahjuks vastu, siis proovivin õnne vennaga, kellele olid aga arvutimängud tähtsamad. Proovisin ka paari sõbrannat, aga neilgi polnud väga aega. Viimaks tõmbasin traati vanaisale ja õnneks tema ikka leidis oma kalli lapselapse jaoks aega ja saime lobiseda pikalt. Peale kõne oli mul veel vaba aega küllaga, niiet hüppasin turult läbi ja pakkusin ennast turistidele neist pilti tegema. Lootsin salaja muuta nii maailma paremaks kohaks, et keegi minu ka  kunagi pildi lunimise küsimusest vabatahtlikult päästaks. Edasi läksime juba perega õhtust sööma ja peale seda muinasjutulisele hobusesõidule. Sevilla on imeline ja selle kaarikusõiduga ma vist armusin  päriselt ära. See on suur linn, aga piisavalt väike ühteaegu. Inimesed on lahked ja ILUSAD. Ja ma sain ka aru süsteemist, miks kõik nii ilusad on. Näiteks isegi kui ma oleksin tahtnud dressides välja minna, siis ma oleks ennast tänaval ebamugavalt tundnud, kuna kõik nägid väga üles löödud ja kenad välja. Niiet ma arvan, et kõik olid seal nii ilusad lihtsalt sellepärast, et kõik teised olid ilusad. Sevilla oli reisi jooksul kindlasti mu lemmiklinn, kuhu tahaksin kindlasti kunagi tagasi minna.

Neljandal päeval, peale traditsioonilist hommikukakaod ja saiakest, läksin Reales Alcazares lossi järjekorda. Perekond läks šoppama ja mul oli jubedalt külm, halb olla ja iiveldas. Järjekorda võtsin kella 11 paiku ja sisse saime vist 14.30 ajal. Lossi lemmikosaks olid võrratud aiad, mis mõjusid isegi halvale enesetundele pisut lohutavalt. Apartmenti jõudes kraadisin ennast ja oh üllatust.. mul oli 38.6 palavik. No tore, see seletas kõike! Sellest päevast suurt rohkemat ei mäletagi, halb oli.

Pühendame momendi sellele, kui hea ma haigena välja näen.