Marianne

2. jaanuari hommik. Mul oli terve öö teise korruse koikus nii palav ja käed olid hullemini paistes kui eelmisel päeval. Sügelus oli väljakannatamatu ja saapad ei tahtnud jalga minna. Mul hakkas juba hirm peale tulema, niiet läksin haiglat või mingit esmaabiasutust otsima. Sõber Google ütles, et lähim EMO on kilomeetri kaugusel ja sinna ma ka jalutasin. Maja tundus huvitav ja uksest sisse minnes tervitasid igas seinas Jeesuse, Neitsi Maarja ja muude piiblitegelaste maalid ja kujud. Mõtlesin, et on see vast haigla, aga lähemal vestlusel personaliga tuligi välja, et see oli mingi Jeesuse erakliinik. No jeesus kus ma ka leian alles kohti. Õnneks oli lihtsurelike EMO Jeesuse kliinikust vaid paari minuti kaugusel. Muidugi avastasin, et enne Hispaaniasse minekut tühjendasin tubli tüdrukuna oma rahakotti ja jätsin euroopa ravikindlustuskaardi kenasti koju. Kuna mul seda polnud ja vastuvõtulauas olev daam inglise keelt ka ei rääkinud, saatis ta mu viiskalt pikalt. Seisin ukse taga oma paistes ...

31. detsembri hommikul ärkasin peale oma pööraseid unenägusi ja higistamist/siplemist täis ööd üles, pakkisime asjad ja asusime Cordoba poole teele. Kogusin endale tanklapeatusest korralikud šokolaadivarud ja tee ei tundunudki enam nii pikk. Enamus ajast ma muidugi magasin. Kohale jõudes käsime ühes mõnusas restoranis ja lõbustuspargi laadses kohas. Alustuseks ostsime kõik piletid põhjapõtradega karussellile, kus pritsis ka lund (valged limast vahtu). Keiti tegi sõitu veel Peppa autoga ja käis paari muu atraktsiooni peal. Hotell, kus peatusime, oli viimase peal. Väljas oli oma 5 purskkaevu, mitu aeda ja ka vannituba oli suur ja majesteetlik. Tegin väikese uinaku ja kella 10 paiku õhtul hakkasin ennast aastavahetuseks valmis sättima. Mul polnud õrna aimugi, kas või kus Cordobas aastavahetust tähistatakse, niiet peale väikest guugeldamist leidsin sobiva platsi, mis oli hotellist vaid 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Aastavahetuse tarbeks oli hotelli personal jätnud igasse tuppa kot...

Reisi kolmanda päeva hommikul tervitasid mind šokolaadisaiake ja kuum kakao, mida mõnusalt voodis lebades nautisin. See oli kõige kakaosem kakao, mida ma iial näinud olen, sest kui jook sai joodud, vaatas põhjast vastu terve šokolaadi kamakas. Peale rahulikku hommikut suundusime Santa Maria de la Sede katedraali ehk Sevilla katedraali, mis on euroopa suurim gooti stiilis ehitatud kirik. Täpsemini suundusime järjekorda, kus seisime vist tunnikese. Suurema osa ajast elustasime Keitiga konna ja tegime talle lehtedest plaastreid. Ent ootamine tasus ennast kindlasti ära, koht oli tõesti võimas ja avastamist jätkus kauaks. Kui peale katedraalis käiku sööma tahtsime minna, tabas meid aga suur šokk, nimelt oli meie armas konn selle euroopa suurima katedraali peale ära kadunud, peale pikki otsinguid õnneks selgus, et konn oli turvaliselt Keiti isaga juba söögikohas. Peale kerget einet läksid kõik magama, aga minul ei andnud magusasoolikas rahu, niiet läksin linnapeale jäätist otsima. Ühteaegu...