Reisi kolmanda päeva hommikul tervitasid mind šokolaadisaiake ja kuum kakao, mida mõnusalt voodis lebades nautisin. See oli kõige kakaosem kakao, mida ma iial näinud olen, sest kui jook sai joodud, vaatas põhjast vastu terve šokolaadi kamakas. Peale rahulikku hommikut suundusime Santa Maria de la Sede katedraali ehk Sevilla katedraali, mis on euroopa suurim gooti stiilis ehitatud kirik. Täpsemini suundusime järjekorda, kus seisime vist tunnikese. Suurema osa ajast elustasime Keitiga konna ja tegime talle lehtedest plaastreid. Ent ootamine tasus ennast kindlasti ära, koht oli tõesti võimas ja avastamist jätkus kauaks. Kui peale katedraalis käiku sööma tahtsime minna, tabas meid aga suur šokk, nimelt oli meie armas konn selle euroopa suurima katedraali peale ära kadunud, peale pikki otsinguid õnneks selgus, et konn oli turvaliselt Keiti isaga juba söögikohas. Peale kerget einet läksid kõik magama, aga minul ei andnud magusasoolikas rahu, niiet läksin linnapeale jäätist otsima. Ühteaegu heitsin pilgu peale ka Sevilla metropolile. Kuidagi üksik oli trepil olles jäätist limpsida, niiet helistasin emmele, kes ei võtnud kahjuks vastu, siis proovivin õnne vennaga, kellele olid aga arvutimängud tähtsamad. Proovisin ka paari sõbrannat, aga neilgi polnud väga aega. Viimaks tõmbasin traati vanaisale ja õnneks tema ikka leidis oma kalli lapselapse jaoks aega ja saime lobiseda pikalt. Peale kõne oli mul veel vaba aega küllaga, niiet hüppasin turult läbi ja pakkusin ennast turistidele neist pilti tegema. Lootsin salaja muuta nii maailma paremaks kohaks, et keegi minu ka kunagi pildi lunimise küsimusest vabatahtlikult päästaks. Edasi läksime juba perega õhtust sööma ja peale seda muinasjutulisele hobusesõidule. Sevilla on imeline ja selle kaarikusõiduga ma vist armusin päriselt ära. See on suur linn, aga piisavalt väike ühteaegu. Inimesed on lahked ja ILUSAD. Ja ma sain ka aru süsteemist, miks kõik nii ilusad on. Näiteks isegi kui ma oleksin tahtnud dressides välja minna, siis ma oleks ennast tänaval ebamugavalt tundnud, kuna kõik nägid väga üles löödud ja kenad välja. Niiet ma arvan, et kõik olid seal nii ilusad lihtsalt sellepärast, et kõik teised olid ilusad. Sevilla oli reisi jooksul kindlasti mu lemmiklinn, kuhu tahaksin kindlasti kunagi tagasi minna.
Neljandal päeval, peale traditsioonilist hommikukakaod ja saiakest, läksin Reales Alcazares lossi järjekorda. Perekond läks šoppama ja mul oli jubedalt külm, halb olla ja iiveldas. Järjekorda võtsin kella 11 paiku ja sisse saime vist 14.30 ajal. Lossi lemmikosaks olid võrratud aiad, mis mõjusid isegi halvale enesetundele pisut lohutavalt. Apartmenti jõudes kraadisin ennast ja oh üllatust.. mul oli 38.6 palavik. No tore, see seletas kõike! Sellest päevast suurt rohkemat ei mäletagi, halb oli.
Pühendame momendi sellele, kui hea ma haigena välja näen.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar