Aga nagu arvata võite, siis pole selles mina grammigi süüdi. Süüdi on KOOL. Nimelt oli mul järgmine report vaja kirjutada. Ma alustasin sellele mõtlemist juba 2 nädalat enne tähtaega ja mõtlesin iga päev ikka hommikust õhtuni, et peaks alustama. Lõppkokkuvõttes hakkasin juhendiga tutvuma ikkagi 2 päeva enne saatmistähtaega. Seekord lõppes lugu aga nii halvasti, et saatsin ära täiesti kõlbmatu töö ja ma ei kujuta ette, kuidas ma õppejõule peale sellise supi kokku keetmist ja talle söötmist otsa vaatan.
Kui töö sai saadetud, istusin paar minutit arvuti taga mõeldes, kui haletsusväärne olevus ma ikka olen ja poetasin isegi ühe dramaatilise pisara. Aga nagu Oscar Wilde on öelnud, siis elu on liiga tähtis, et seda tõsiselt võtta. Niisiis krapsasin asjad kaenlasse, käisin poes ja läksin parki piknikku pidama. Ma olin ju selle ometi ära teeninud. Ma arvan, et õppimise teeb minu jaoks raskeks see, et ma ei saa oma arvamust avaldada. Kõik 2400 sõna mis ma sinna paberile sean, peavad olema kellegi targa poolt tõestatud ja heaks kiidetud. Aga mina panen tavaliselt oma arvamuse asjast kirja ja siis vihastan, et miks ma kellegi ninatarga uurimustööd sellele tõestuseks ei leia. Näiteks olin ma täiesti veendunud, et 11 tundi und on täiesti normaalne ja kõige tervislikum unekogus minusugusele noorele. Otsisin jupp aega sellele googlest tõestust, vihastades et rumalad pole mu unevajadust tõestanud. Peale tundide pikkust otsingut pidin aga leppima asjaoluga, et minu vanuses on tervislik magada 7-9 tundi ja kõik minu viimaste kuude 11 tunnise unega ööd on olnud ebatervislikud. Kurb.
Aga mis seal ikka, nii kepsutasin siis peale oma sõõrikuterohket pikniku koju ja uksel tervitas mind PAKK!!! EESTIST!!!! Teadsin, et see on ema saadetud varajane jõulukink, aga ei suutnud mitte näppe eemale hoida niiet otsustasin ennast selle toreda päeva puhul premeerida varajase kingiga. Lihtsalt kõrvalmärkusena mainin, et oma jõulukalendri sõin tühjaks juba 5. detsembri öösel, aga õnneks on täiskasvanuelul omad plussid ja ma sain lihtsalt uue osta. Hihihi, oh mind võrukaela. Aga nüüd tagasi teemassse.
Pakis oli:
- päevik. Kui te veel ei tea, siis ma armastan asjade üles kirjutamist. Lisaks blogile on mul veel 2 päevikut+ heade asjade karbike, mida ma iga päev täiustan. Niisisi oli see päevik superasjakohane ja väga minulik; 💓
- kaart ja emme kirjutatud kiri koos Happy käpajälgedega. Paremad palad kirjast: Happy käpajägede all oli kaunis tsitaat "Kui pimeda tunneli lõpus ei paista valgust, siis mine ja sütita see valgus ise.". Tsitaadi lõppu oli väikselt sulgudesse kirjutatud: "Ma kahjuks ei mäleta, kes seda ütles. :D Selle peale tuli kohe naer peale, sest ma tahaks väga tihti oma koolitöös samasugust viitamistaktikat kasutada.
Kirja lõpus oli ka NB! osa, mis palus mul kirjavigu mitte kritiseerida. :D 💓; - Liisi Mokriku tehtud käsitööšokolaad. See nägi välja väga ilus ja maitses imeliselt (!!!), vahelduseks traditsioonilistele poešokolaadidele oli see tõsiselt lahe üllatus ja soovitan soojalt 💓;
- vanaema kaksikõe Tiiu tehtud villased sokid ja labakindad 💓.
Tundub ootamatu hüpe, aga nüüd ma tahan kirjutada vanaemast..
Mu vanaema oli üks tõeline naerupall, kes lapselapsendas iga mu sõbra, tegi laupäeviti riivkardulaid (friikartuleid) ja pühapäeviti pubertit. Magusaisu tarbeks olid kotis alati valmis ka piparmündikommid ja iga talve hakul pidin regulaarselt oma jalga näitamas käima, et villased sokid ikka parajad saaks. See oli väiksena minu jaoks nii tüütu, et ilma hea koogel-moogel vahetuskaubata ma oma jalga ei näidanud. Ta väärtustas haridust ja tahtis alati, et kõik lapsed-lapselapsed palju õpiksid ja õnnelikud oleksid. Ta armastas mu tehtud juustusarvekesi ja ei ütelnud iial ära mõnusast kaardimängust. Kuni nelja aastasena elasingi ma maal vanaema juures, mistõttu kujunesime koos kalosse pildudes ja marju süües väga lähedasteks. Edaspidi pidin leppima ainult nädalavahetuste ja vahaegadega maal, aga saan südamerahuga tõdeda, et ma võtsin sellest maksimumi.
Ma arvan, et mu vanaemast annavad hea ülevaate väikesed lood, mille ma väiksena olin üles kirjutanud ja mille ema paar nädalat tagasi ühest mu ammusest päevikust leidis.
* * *
Pubert oli, on ja jääb minu lemmikmagustoiduks, niiet iga kord, kui vanaema küsis, mis söögiks võiks teha, siis ma vastasin, et pubertit.
Mina: "Me võiks pubertit teha!"
Jürgen: "Hah! Sa pubertit ei tahagi vä?"
* * *
Mina vanaemale: "Ei tea, keda see Kata (koer) sinna puu otsa haugub?"
Vanaema: "Äkki on rebane!?"
Mina: *naeran, sest rebane.. ja puu otsas?*
Vanaisa katkestab mõne aja pärast ajalehe lugemise ja küsib tõsiselt: "Aga äkki on siil?"
* * *
Vanaema ja vanaisa laua taga vaidlemas:
Vanaisa: "Noh, anna mu kalamari siia!"
Vanaema: "Taa om mu uma!"
Vanaisa: "Sa ei tahaq taad, taa om halvas lännüq."
Vanaema: "Esiq sa olt' halvas lännüq!"
***
Ma söön vanaemaga laua taga kala. Järsku ütleb vanaema et aitab kah ja läheb peseb käed ilusti vee ja seebiga puhtaks, kuivatab ära, tuleb tagasi laua taha ja hakkab uuesti kala sööma.
* * *
Niisisi jah, selline oli minu imeline vanaema, kellest ma kevadel ilma jäin. Mõni päev enne jõulupaki saamist nägin teda ka üle pika aja unes: Me olime vanaemaga maal metsas kopratamme lähedal jalutamas. Ilm oli hea, suvine. Vanaemal oli seljas kleit ja mina lippasin ringi lühikeste pükste ja särgiga. Koerad olid ka jalus, nagu maaelule kombeks. Tee ääres jäid mulle silma metsmaasikad, mis olid eriti suured, punased ja ahvatlevad. Noppisin neid peotäie ja viisin vanaemale. Ta naeratas selle peale lahkelt ja hakkas kohe isuga sööma. Mina keksisin edasi, koerad ikka veel ringi hullamas.
Ja kujutage nüüd ette, mis tunne on saada jõuludeks villaseid sokke, peale nii ilusat unenägu, poolt aastat täis igatsust ja teadmist, et see talv ei taha keegi mu jalga mõõta...
Ma igatsen oma vanaema.
Aitäh vanatädi Tiiu! 💓
Aitäh emme!💓
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar