Kurk on kuiv nagu beduiini sandaalitald

8. Detsembril toimus kauaoodatud eestlaste jõulupidu Londonis! Üle pika aja tegin soengu pähe, võõpasin huuled üle ja pressisin isegi Annika kontsakingad jalga. Üritus toimus teises Londoni otsas, niiet kahe ümberistumisega loksusin sinna üle tunni aja. Tee peal tuli välja et Joel (kellega me tutvusime eestlaste rahvatantsuringis ja kes oli mu ainus tuttav sellel üritusel) jääb lootusetult hiljaks, sest istub kusagil pärapõrgus ummikus. Alguses plaanisin ta ära oodata, et siis pidulikult koos verivorstid lahti lõigata, aga mul lõi kõht juba pilli niiet sättisin enda ühe lauaveerekese taha üksi sööma. Õnneks olid aga kõrvallauda sattunud vahvad härrad, kes mu sellest muserdavast üksindusest päästsid ja enda lauda kutsusid. Peol oli avatud ka eesti toodetega täidetud bufet, kust käisin oma kolm korda head-paremat ostmas, kulutades lõppkokkuvõttes vist üle 70 euro. Tunni või kahe pärast, kui süldipuudusest löödud Joel oli ka kohale jõudnud ja ennast kardulaist ja hapsukapsast ümmarguseks söönud, läksime pilte tegema. Või noh, Joel tegi siiski pilti ja mina seisin. Kui peale esimest fotoseeriat pilte üle vaatasin, pidin rabanduse saama. MA OLEN... SUUREMAKS LÄINUD! JA KEEGI POLE MULLE SEDA ÖELNUD! Või noh, eks kaalunumbrid juba pikemat aega vihjasid, aga ma ei võtnud seda siiamaani isiklikult. Enne Londonisse tulekut kaalusin 59/60 kg, aga nüüd vaatavad kaalult vastu lausa numbrid 6 ja 8.

Tegelikult on mul 4 teooriat, miks ma kaalust olen juurde võtnud.

1. Talv on tulekul ja kuna ma olen päris metsik, siis mu keha reageerib sellele see aasta väga dramaatiliselt.
2. Mu tuba on külm, niiet mu keha kogub tänu headele ellujäämisinstinktidele kenasti rasva.
3. Mu tuba on külm, niiet mul on pidev energiavajadus ehk ma söön liiga palju šokolaadi ja siis panen soojad riided selga niiet mu keha ei kuluta seda šokolaadi energiat ära vaid paneb selle niisama igaks juhuks rasvaks kõrvale.
4. Ma lähen õhtuti kell 10 magama ja ärkan hommikuti 6-8 ajal, mis tähendab, et ma magan.. PALJU.

Kurtsin härradele lauas ka oma muret, aga nende poolsed vastused olid sellised:
"Ah mis sa nutad pääsuke, ise tiksud ringi nagu liivakell."
"Ega see number ei näita midagi, äkki on see kõik läinud... juustesse?.. sul on neid ju nii palju."
"Tahad ma ostan veel sulle paki kommi?"

Niiet oodatud toetust ma oma lauast ei saanud. Läksime piltidega aga uutele katsetele ja järgmised korrad tõmbasin kõhu ikka hoolega sisse. Tegelikult olid mul vormivad püksid ka jalas, aga need oli M suurus ja lohvakad. See on omaette lahe lugu: Läksin Primarki vormivaid pükse ostma. Valisin siis 5 paari välja ja hakkasin proovikabiini minema. Sellele valvuritädile ütlesin ilusti et neli asja ja hakkasin edasi minema, aga ta astus tee peale ette ja tõlgitud versioon meie vestlus nägi välja järgmine:
Mina: "Neli"
Tema: "Mitu eset?"
Mina: "Neli."
Tema (haarab mu käest asjad): "Üks...kaks..kolm...neli... "
Mina: ...
Tema (osutades mu peas olevale H&M mütsile): "Aga see?"
Mina: "See on minu oma.."
Tema: "Ahah."
Mina: (hakkasin oma asju tagasi võtma)
Tema: "Aga ei teate tegelikult neid pükse ei saa üldse proovidagi."
Mina: "Ah?"
Tema: "Jah, selline on reegel."

Niiet jah, võtsin lihtsalt püksid, mis tundusid kõige kobedamad ja jätsin Primarki kus seda ja teist. Koju jõudes tuli ilmselgelt välja, et need püksid olid puusadest ligi, aga kõhupealt kottis, mis kottis. Aga enne peole minekut tõmbasin need igaks juhuks ikkagi jalga, sest ma plaansin palju süüa.

Kokkuvõttes jäin peoga väga rahule, seltskond oli lahe, söök maitses imeliselt ja Jüri Homenja saatel sai isegi tantsu keerutatud. Eestlasi oli ka muidugi vahva näha ja päris pöörane kui palju meid siin on. Väikestest poistest oli moodustunud oma 25 pealine kari, mis mööda maja ringi tormas ja igast nurgast võis leida tüüpilise eestlaste seltskonna kelle jutt algas lausega: "Ma pole rassist, aga no need mus..."-kohe kodune tunne tekkis. :D Ja kui seltskonnast lausus keegi kuldsed sõnad: "Kergitame nüüd pitsi, härrased! Mul on kurk kuiv nagu beduiini sandaalitald!" veendusin ka selles, et ma igatsen siin vist üle kõige eesti keelt ja kõiki neid häid väljendeid.

NB! Lapsed on täiesti võõrad ja mul pole õrna aimugi, miks ta mu sülle tahtis istuda, aga armas igaljuhul. 

Kohtumiseni!