Kännuämblik

Reede hommikul tegin Facebookis sündmuste lehe lahti ja otsustasin, et kooli lõpu puhul võiksin kuhugi tähistama minna. Kohe vupsas ette tudengite jõulupidu Stuudio 338-s. Kirjutasin klassikaaslastele ja paarile sõbrale, aga kõik olid peale kooli kohe kodumaale läinud, seega mis mul muud üle jäi kui üksi minna (nagu tavaliselt :D). Ostsin piletid ära ja läksin kulutasin liigagi palju raha oma uhkele kostüümile. Täpsemini riietasin ma ennast pealaest jalatallani uute asjadega (kingad, kleit, sukapüksid, kõrvarõngad, kaelakee, käekott, jakk). Rahast hakkas pisut kahju, aga samas esimese klubipeo puhul ju võib?
Kusagil 11 ajal jõudsingi peole, endal hull uni peal, sest tavaliselt ma juba magasin sellel ajal. Kluppi pääsemise turvakontroll oli päris hull. Kõigepealt näitasin dokumenti, järgmistele turvameestele näitasin piletit ja dokumenti, siis otsiti kott läbi, siis otsiti mind läbi, uuesti dokumendikonntroll, tempel käele ja tagatipuks tehti minust pilt ja dokumendikoopia ka. Tere Stuudio 338! Tantsuplats... oli. Muusika.... ka olemas. Purjus noored... oojaa, palju. Mõtlesin, et tellin endale ka siis ühe siidri, aga kaardiga ei saanud alla 10 naela maksta, niiet ma ostsin 2 siidrit. Ja siis seal ma seisin. Üksi ja kainena keset klubi, kummaski käes üks siider ja ei osanud mitte kui midagi oma elukesega pihta hakata. Lõpuks sain ühe leti äärele joogid ikkagi toetada ja hakkasin vaikselt oma siidrit lürpima. Ei saanud kaua oodata, kuni keegi tuli juttu ajama, niiet ma ütlesin, et käin tualetis ja palvetasin, et ma teda rohkem ei näeks.
Klubi WCst võin ma kirjutada lausa täiesti omaette lõigu, sest see wc väärib lausa medalit või vähemalt tänukirja. Ruumi polnud seal küll palju ja kabiine oli ka kusagil 15 ringis, niiet järjkorras pidi ikka paar minutit seisma, aga kõige olulisem on see, mis peale vetsust välja tulekut seal ootas. Ilus suur peegel, 4 kraanikaussi, seepi maa ja ilm ja kummalgi pool kraanikausirivi istusid tabureti peal 2 lüpsirätiga vana naist, jagades lahkelt tüdrukutele käte kuivatamiseks paberit, pakkudes TicTaci, pulgakommi, deodoranti ja isegi paar lõhnaõli oli valikus. KUI ARMAS JA PRAKTILINE. Tahaks kohe Shootersile, Club Tartule jne kohtadele õlale koputada ja paluda õppust võtta. Ühesõnaga jah, vetsud olid toredad ja need naisterahvad olid ka sõbralikud, mis kujunes peojooksul minu jaoks päris oluliseks. :D
Vetsust välja minnes ei pidanud kaua uut noormeest ootama ja kuna vets oli nii meeldiv, siis kasutasin jälle sama vabandust. Ja nii umbes... terve pidu. Tagant järele mõeldes ma kahtlustan, et enamiku ajast ma vist veetsingi vetsus huuli korrigeerides ja nende taburetil naistega muljetades. Tantsisin muidugi ka. Tantsuplatse oli 2. Liitusin ühe meeldiva neidudeseltskonnaga ja suundusime peamisele platsile. SEE OLI PÖÖRANE. Vahet polnud mida mina tahtsin teha või kuhu ma üritasin minna, sest see oli lihtsalt ühtne mass kus lained kandsid sind ühest otsast teise. Nii. Ja siis keset seda taltsutamatut inimtornaadot jäi mu king põranda külge kinni ja siis haaras keegi võõras mu kaenlasse ja hakkas ei tea kuhu sikutama. Mulle aitas. Eelistasin vaatlejapositsiooni. Lisaks polnud mul sobivad riided sellise mässu jaoks. Enamikel olid jalas Vans tennised ja seljas nabatop, mis paljastas tihtilugu planeeritust rohkem. Minul olid armsad madalad kontsakingad ja põlvini soliidne kleit. :D
Kell hakkas vist juba 2 saama ja mul oli tegelikult päris lõbus, aga uni kippus peale ja kui 2 härrat läksid vaidlema, et kumb on mu boyfriend, soovitasin ma neil üksteist ära kosida ja läksin mantlit otsima. Garderoobis lõdisedes kohtasin vist peo kõige viisakamat inimest, kes aitas mul kindad kätte ja keerutas salliga mu soojaks kubujussiks ja kodutee võis alata. Bussijaamas olid mingid nolgid kaklema läinud, niiet neist ühele kutsuti kiirabi ja teisele politsei ja seal valitses hull segadus, sest ohvri sõbrad ei tahtnud kuidagi võlgu jääda. Seisin ja ajasin ühe teise bussi ootava tüdrukuga juttu, üritades aegajalt bussipeatuse keevavaerelisi konfliktikiskujaid maha rahustada. Peagi jäin aga sinna üksi maid jagama, kuni minu juurde tuli üks kiirabitöötajatest ja ütles: "Nii hea on näha keset 21. sajandi kaost sellist noort daami, kes seisab sirge selja, kindla meelega ja lahke naeratus näol. Armas tüdruk, palun ära kaota oma elegantsi!" Ma tänasin teda ja mõtlesin, et see on küll üks kõige ilusam lause, mida peale pidu bussi oodates kuulda võiks.
Bussis enam nii hea ei olnud. Ma polnud 5 kuud tilkagi alkoholi tarbinud, niiet poolteist topsi siidrit oli vist pisut liig ja ma ei suutnud peast saada küsimust, kas ma kaotan oma elegantsi juba nüüd kui ma bussis peaksin oksendama? Õnneks ei pidanud kaua sõitma ja värske õhk lahendas kõik mu mured. Magasin nagu lapsuke.

Kahju, et oma uuest lahedas outfitist pilti ei teinud...

Head ööd!