Eestlane, ameeriklane ja sakslane läksid pubisse

1. PÄEV

Eelmise postituse lõpus ma valetasin, polnud mul mingit reisikohvrit vaja pakkida. Ainult 1 väike seljakott ja kaasa võtsin ma ilma naljata 7 asja. Reede vastu laupäeva pidin magama diivanil, sest Annika ülejäänud pere tuli ka külla. Hommikuks sõin Annika ema tehtud imehäid pannkooke, peale mida võtsin jalad selga ja asusin teele. Sihtkohaks siis Iirimaa, Dublin. Enne minekut kaalusin veel, et ehk peaks pisut eeltööd tegema ja uurima vähemalt, kuidas ma lennujaamast linna saan, aga kellel ikka selliseks tühjaks-tähjaks aega on.

Lennujaamas ostsin siiski igavusest Dublini raamatu ja kaardi, et end seal toimuvaga pisutki kurssi viia. Märkisin kaardile täpikesega oma ööbimiskoha. Kohale jõudes ei viitsinud ma kohe orienteerumisega tegelema hakata, niiet ostsin kohvikust kakao ja muhvini, mis läksid maksma 12 EUROT!!! KAKAO JA MUHVINI EEST! Kui ma siis oma kalli eine viimse kui ühe suhkruterani alla kugistasin ja tee küsimiseks oma kaardi välja otsisin (internetti mul polnud), tuli välja, et ma vana põmmpea olin selle täpi teinud tintekaga, niiet nüüd oli täpi asemel laik ja ma sain näidata ainult seda piirkonda, kuhu mul oli vaja saada. Vot sellepärast polegi mõtet ettevalmistustega tegeleda. Infopunktist sain vastuseks, et kõik minu probleemid lahendab buss number 16. Läksin siis platvormile number 16, sest ilmselgelt väljub buss number 16 ju platvormilt number 16....otsisin bussi number 16 oma pool tundi, enne kui tuli välja, et buss number 16 väljub hoopis platvormilt number 12. Miks ei välju buss number 16 platvormilt number 16!?!??!?! Okei, nii, leidsin bussi ja asusin hooga piletit ostma. Siis tuli välja, et selleks pidi mul olema lennujaamast ostetud pilet või euromündid. Ilmselgelt polnud mul kumbagi. Tegelikult oli mul üldse meelest läinud, et Iirimaal on eurod, seega vedas, et Annika mu viimase palga oli kaardile pannud. No kena. Läksin siis piletit hankima ja veel umbes poole tunni parast võeti mind viimaks pardale.
Ilm oli ilus ja tuju hoolimata sellest tsirkusest hea.

Sõitsin kesklinna, hüppasin H&M proovikabiinidest läbi ja kasisin enda, selle lennust räsitu olevuse, enam-vähem normaalseks ja SAIN KOKKU ONUPOEG KERMOGAAAAA!!!! (Ta elab Dublinis.) Ekslesime natuke ringi ja läksime sööma. Söök oli imehea või ehk oli asi selles, et ma olin viimati söönud hommikul (kui see hingehinda nõudnud muhvin välja jätta). Sõime, jutustasime ja tuli välja et tema vaatab ka "Game of Thrones'i", seega jätkus juttu pikemaks. Nautisime mõlemad vahelduseks ka armsa eesti keele kõla ja nii tore oli! Õhtul 10 paiku saatis ta mu hostelisse. Tegelikult broneerisin algselt teise koha, aga nädal enne tulekut sain emaili: "TEIE BRONEERING ON TÜHISTATUD JA SEDA TÄIESTI TASUTA". Pole õrna aimugi miks ja helistades ma vastuseid ei saanud. Lisaks mis nad muidu võtavad omavolilise tühistamise eest raha ka veel!?!? Olin pisut paanikas, aga lohutasin end mõttega et ju ei pea ma siis seda kohta seal saama ja broneerisin koha pärapõrgus.
Asusin siis oma tuba otsima, täpsemini öeldes mitte oma tuba vaid meie tuba, sest ma sain endale lubada vaid voodikohta 12 inimesega samas toas. Kuna nägin, et minu voodisse oli keegi oma asjad pannud, küsisin seal ühelt mehelt, kas voodikoha saab ise valida. Ta vastas, et ei räägi inglise keelt, ta olevat hispaanlane. Purssisin selle peale midagi oma algelises hispaania keeles, mille peale ta väga ära kohkus ja raputas pead nagu ta ei oskaks hispaania keelt ka. Nojah siis. Valisin ise voodi ja asusin Kermo kingitud komme nosima. Ütleme nii, et madrats oli rahuldav, voodi oleks saanud ka hullemini kriiksuda ja puudust tundsin ma ainult voodis istumisest, sest mu voodi ja lae vahel oli reaalselt 40 cm, seega sain seal lae all ainult roomata või peaaegu et käpuli käia. Õhtu edenedes otsustasin jääda tubaseks, mis siis, et oli laupäeva õhtu ja piduliste laulud kostsid tuppagi. Varsti hakkas tuba täituma ka teiste üürilistega.

Lõppkoosseis nägi välja järgmine:

mina
4 korea kutti
2 peotšikki
2 soliidset vanahärrat
1 mees kes ei rääkinud ühtegi keelt
1 hiina mägimatkaja
1 paljas hispaania jalgpallur

Jah. See oli naljakam kui te ettegi oskate kujutada. Peamine oli see, et ma olin selle hiina mägimatkaja koha ära võtnud, sest üks korea kuttidest oli minu voodi omastanud. Lõppude lõpuks tuli välja, et kõik see oli tegelikult selle mitte ühtegi keelt rääkiva mehe süü, kes pidi üldse teisel korrusel olema. Va tolvan sihuke. Viimaks leppis see hiinakas, et ma jään tema kohale ja tema võtab lihtsalt minu voodi (kus oli võimalik isegi istuda!!!).

See on minu onupoeg Kermo :)

Minu hosteli pilet "Marianne ja sõbrad", nii armas!!! :D

Hoolimata piiratud mugavustest minu voodis, oli mul enda arvates päris hea, turvaline ja fantastilise ülevaatega koht.

Õhtul käisin veel köögis oma telefone laadimas. Kuna Mimi oli paar nädalat tagasi mu õige laadja katki närinud, siis oli kaasas ainult 10 cm pooleldi näritud juhtmeniru, millega ma oma kosmoseühendust mitte ei usaldanud sinna ühistuppa rippuma jätta.

2. PÄEV

Ärkasin selle peale, et nendel neljal koeralasel hakkasid 5 minutiliste vahedega äratused lõugama. KELL 4 HOMMIKUL! Nad olid vist päris hea unega, sest kambakesi lükkasid nad oma pool tundi äratusi edasi. Sellele järgnes muidugi hull sahmimine ja rapsimine, enne kui nad oma kodinatega uksest välja said. Õnneks jäin uuesti magama ja ärkasin 8 paiku. Pakkisin oma kompsud kokku ja lippasin kööki. Hommikusöök oli iga noore inimese unistus: kakao, nussasai, moosisai, krõbinad piimaga jne. Kuna eile sain krõbedaid hindu juba tunda, ammutasin enda kandiku tasuta söögist looka ja pistsin ühe saiaviilu veel põuegi. Kelloggseid suhkruga süües tuli kohe meelde, kuidas kunagi oli see vennaga igahommikuna söök ja et Jürgen pani alati nii palju suhkrut, et kui ta krõbinad ära sõi, siis kausi põhja jäi veel hunnik lahustumata suhkrut. Mõtlesin alati pead vangutades, et issand kui jube, aga vot nüüd 10 aastat hiljem istusin ise taldriku taga ja imetlesin seda suhkrukuhja kausi põhjas.
Esimeseks võtsin ette jalutuskäigu Tirnity Colleges. Algselt plaanisin sealsele raamatukogule ka pilgu peale visata, aga ma olen tegelikult vaene nagu kirikurott, niiet jätsin selle 25€ kulutamata. Selle asemel nautisin päikeselist hommikut ja mõnusat vaadet.

Järgmiseks suundusin National Gallery of Irelandi ja National History Museumi. Mõlemad kohad olid tasuta ja päris lahedad. Jalutasin veel niisama Dublini peal, käisin mõnes pargis ja paljudes suveniiripoodides. Aeg lendas ruttu ja sama ruttu läks ka kõht tühjaks. Täpsemini hakkas mind vaevama hull pitsaisu. Kulutasin vähemalt pool tundi otsides pitsarestorani, mis oleks pühapäeval avatud, aga küll oli ühel kokk haige, teised suletud ja kolmas restoran oli minu kohale jõudmise ajaks üldse maatasa tehtud. Sõna kõige otsesemas mõttes. Pitsotsingud viisid mu suurde ostukeskusesse, kus oli kõik juba vägagi jõulu meeleolus. Haarasin esimesest ettejuhtuvast kohast kanatiivad ja friikad ja lasin hea maitsta. Parim praad ja uskumatu, kui palju võib täis kõht tuju tõsta! Peale seda premeerisin ennast 8€ jäätisega (see oli seda 100% väärt) ja läksin tagasi hostelisse, et pisut leiba luusse lasta.

Esimesel pildil: tänavaturg

Teisel pildil: minu lemmikteos

Kolmandal pildil: minu Happy heinapõllul

Mina kaelkirjakuga.

Suveniiripoed olid minu jaoks nagu eraldi vaatamisväärsused. Seal mängis mõnus iirimuusika ja avastamist oli küllaga. :D

Kaua otsitud pitsarestoran.

Nosisin aknalaual veel oma jäätisepera, kui tuppa astus uus elanik Eve. Tuli välja, et nüüd oli uuesti vooditega segadus, sest paberite järgi magasin mina selle mägimatkaja voodis ja nad olid hoopis minu voodis linad ära vahetanud. Vaidlesime jupp aega, kumb kasutatud linadega magab (mõlemad tahtsime olla viisakad ja võtta ise mustad linad) aga lõpuks jäi minu sõna maksma. Pealekauba oli mu uues kasutatud voodis võimalik isegi istuda ja sealt avanes kenasti vaade ka teise korruse magajatele. (Oojee) Pöörasin tekikoti, lina ja padjapüüri teist pidi ja voodi missugune!

Eve oli tore ja meil jooksis jutt väga hästi. Tema läks linna avastama ja mina pikutasin pisut. Kella 5 paiku mõtlesin, et peab ikka jalad tagumiku alt välja võtma ja mõnes pubis ka ära käima. Teel Temple baari oli ka üks raamatupood, kuhu plaanisin korraks sisse hüpata. Aga oh õnnetust, jäin seal ühte raamatut lugema, ja kui klienditeenindaja viisakalt ütlema tuli, et pood pannakse varsti kinni, vastasin ma täiesti automaatselt "Aga mul on ju veel pooleli.." õnneks sain aegsasti aru kui rumal see minust oli, vabandasin ja ostsin raamatu endaga ühes. Läksin tagasi hostelisse, et lugemist jätkata. Seal olid ka Eve ja veel paar võõrast, kes koera kuttide asemele olid tulnud. Eve kirjutas päevikut ja kõik ülejäänud lugesid. Milline vahva seltskond eksole. Lõpuks tegi Eve juttu, et ta tahaks mõnes pubis ka käia ja et ma võiks temaga kaasa tulla. Sättisime ennast valmis ja asusime teele. Välja jõudes tormas meile järele ka üks lugejatest ja ütles, et temal pole ka sõpru ja ta tahaks ka meiega tulla. Tuli välja, et me kõik klappisime päris hästi. Ja seal me keksisime: eestlane, kes elab Londinis; ameeriklane, kes elab Hispaanias ja sakslane, kes elab Prantsusmaal.
Leidsime esimese elava muusikaga pubi ja hüppasime sisse. Muusika ja seltskond olid head, aga keegi ei tantsind. Ühe hollandlasega tuli ka see jutuks, mis peale haaras see härra mu kohe kaenlases ja hakkas mööda niigi rahvast täis pubi ringi traavima. Tegime seal igasugu saltosi ja kukerpalle ja oma etteaste lõpetasime uhke tuljakutõstega. Mul pole õrna aimugi kuidas me seda nii spontaanselt tegime, aga me olime imelised, pälvisides suure aplausi.
Meie lemmikpubiks sai aga Badass Bar (Tõlge: Paha pepu pubi). Esineja oli super ja muigas pidevalt kui mulle otsa vaatas. Järsku avastasin, et emme ummistas mu sotsiaalmeediarakendusi ja kõneposti, niiet pidin telefonile restardi tegema ja talle kiire sõnumi saatma. Selle peale katkestas esineja laulu poole sõna pealt ja küsis kas ma olen telefoniga lõpetanud ja kas ta palun saaks mu tähelepanu uuesti endale. Punastasin ja itsitasin naerda, samal ajal kui ülejäänud peolised vilistasid. Piinlik. Lubasin, et mu silmad on nüüd uuesti vaid laval, mis peale esitas ta loo siniste silmadega brünetist. Tõeline hurmur ma ütlen.

https://www.youtube.com/watch?v=_7-PM_4aeE4&list=RD_7-PM_4aeE4&start_radio=1

Ajasime Franki ja Evega pikalt juttu, keerutasime tantsu ja naersime südamest. Me polnud keegi tilkagi alkoholi joonud ja meil oli nii lõbus. ♡ Kella 2 paiku vaarusime tagasi hostelisse. Mina ja Eve läksime hambaid pesema ja kuulsime järsku kedagi ukse taga sosistamas. See oli Frank, kes oli oma uksekaardi ära kaotanud. Kutsusime ta lahkelt sisse ja ajasime veel oma tunnikese juttu. Viimaks jätsime Evega jumalaga, sest ta pidi juba hommikul 6 ajal lennujaamas olema, mis tähendas, et rohkem me teda ei näinud.
Õhtu oli nii tore ja siiras, et jäin vist isegi magama naeratus suul.

3. PÄEV

Hommikul ärkasin mingi 8 ajal: Kõik magasid veel rahulikult, sest seekord polnud enam usinaid korealasi kell 4 laamendamas. Ainult Eve voodi oli tühi, mis tähendas, et tema oli juba kodu poole teel. Pea kumises veidralt ja viimne kui üks ihurakk oleks nagu pohmakas olnud. Imelik. Peale külma dušši sain õnneks sellest võitu ja läksin hommikust sööma. Frankile jätsin kirja, et olen köögis. Hommikusöök oli sama, mis eelmisel päevalgi ja üsna pea liitus minuga ka eilne peokaaslane. Otsustasime koos Guiness Storehouse'i minna, enne hüppasime veel Dublini lossist ja St Patrick's katedraalist läbi. Guiness Storehouse'i oli tegelikult jalgsi umbes 20 minuti tee, aga me kõndisime 10 korda mööda ja valesti, niiet jõudsime umbes tunni pärast sinna. Maja oli suur ja vinge, suutes õlleteooria isegi minu jaoks huvitavaks teha. Eelviimasel korrusel oli õlle degusteerimine ja viimasel baar, kus sai ühe tasuta joogi. Frank lasi ilmselgelt õlul hea maitsta, niikaua kuni mina oma kokakoolat limpsisin. Vaade sealt baarist oli ka hea, kuigi peab tõdema, et Dublin pole ilus linn. Istusime seal päris jupp aega, kuulasin jutte Franki nõmedast ekstüdruksõbrast ja sellest, kuidas ta isa ei lubanud tal aednikuks hakata. Käisime veel Guinessi suveniiripoes. Valisin parasjagu koti külge mälestuseks märki, kui Frank superõhinas minu juurde jooksis ja palus pisut moenõu. Nimelt oli ta leidnud rohelise lambavillast kampsuni ja põdra pildiga mütsi. Pidin tõdema, et ta kandis need üli hästi välja niiet ta otsustas reisidelt villaseid kampsuneid koguma hakata. Tagasitee möödus kiiresti ja hosteli ees jätsimegi jumalaga.

"Naine vajab meest nagu kala vajab jalgratast."

Järgmiseks sain jälle Kermoga kokku, käisime raamatupoes, raamatukogus, söömas ja siis otsisime mulle uusi tosse. Sest mu jalgades oli ebareaalne valu. 3 päeva samades märgades jalatsites ja kõndides (öösel tantsides) ei mõjunud ikka hästi. Viimaks saatis Kermo mu bussile ja tagasitee Londonisse võis alata (uute jalavarjudega).

Franki ja Evega tegime diili, et järgmine aasta läheme uuesti koos Dublinisse. Tõenäoliselt seda ei juhtu, aga tore diil oli ikkagi. Hostel polnud suurem asi luksus, aga oli lahe kohata kõiki neid inimesi, kes teadsid, mis tunne on reisida, kui sul on kaasas 1 paar teksasi, 2 särki, laadja ja hea raamat. Mainimata ei saa jätta ka sealset sõbralikku õhkkonda ja kõiki neid uusi ja vanu tutvusi-kultuure. Kermot oli nii hea näha ja loodetavasti kohtume taas aasta või paari pärast. Veendusin, et me pole kumbki ikka grammigi muutunud. ;)