Ditt bästa år någonsin

Kell on viis hommikul ja me jookseme kohe lennukile, aga tahtsin enne teha veel ühe kiire postituse, sest õhku jäi tegelikult üks suur küsimus. Kas jõulud tulid? :D

JAH! Teisipäeva hommik algas muidugi päris jubedalt (olen haigeks jäänud) aga edasin sujus täpselt nagu jõuludele kohane, kiire sagimisega. Lõunaks tegime põhimõtteliselt eelroa. Kõik sai imehea ja kõht sai kindlasti kõigil täis. Peale seda ma läksin magama ja magasin isegi õhtusöögi maha. Õnneks jõudsin ruttu teistele järele ja saime koos minna kinke avama.  Jeeeeeiii!!! Kõige lõbusam oli vist Keiti kinkide avamine, sest ta sai nii palju lahedat kraami, alustades Peppa tekist ja lõpetades Harry Potteri võlukepiga. Aga ega minu kingitusedki kindlasti alla ei jäänud. 

Pauli vanematelt sain ma suure karbi šokolaadi. 

Mind tundes igati asjakohane eksole. :D

(Kõige parema välimusega kommid olid pildi tegemise hetkeks juba alla kugistatud)

Siis sain ühe põneva raamatu, aegumatu ja ideaalne kingitus. 

Päeviku.

Taaskord.. Imeline!

Ja lõppude lõpuks sain veel uue telefoni!

Annikal sai vist kõrini sellest, et ma kunagi normaalselt kättesaadav polnud ja ta pidevalt mu vingumist pidi kuulama, kuidas mu kaks telefoni kordamööda streikisid. Lisaks oli Mimi närinud katki ju mu laadja ja kõrvaklapid, niiet kõik mu mured olid ühe hetkega lahendatud. 

Aitäh!

Õhtu oli tore, inimesed imelised ja söök viis keele alla. 

Mida veel elult tahta? 

Nägudeni! ;)

24. Detsember

Heipa!

Nonii. 24. detsember.. aeg ikka lendab või mis? Umbes nädala pärast täitub mul pool aastat siin. Jep. Aeg lendab ja ilma küsimärgita.
Et siis kuidas mina tähistan seda imelist jõuluõhtut? Istun voodis, kuulan muusikat ja kirjutan blogi. Alustasin ka uue seriaali vaatamisega. Möödunud nädalal olen kõvasti tööd rüganud. Käisime Keitiga ujumas, jõuluturul, muuseumis, pargis jne. Lisaks on palju tegemist olnud jõuludeks valmistumisega. Ja jep, täna õhtul igatsen ma Eesti koju. Kohe väga-väga. 19 aastat olen jõulud veetnud maal kuulates vanaisa pähklikoore luuletust ja nüüd ei teagi, kas see 24. detsember kvalifitseerub üldse "Jõulude" nime alla. Siin tähistatakse jõule 25. niiet täielikult ma neid jõule veel maha ei mata, äkki on homne päev jõulusem.
Tegelikult mõtlesin tänasesse päeva särtsu tuua oma "2018 parimad hetked" karbikese lahti tegemisega. Nimelt alustasin 1. jaanuaril heade asjade üles kirjutamise ja karpi kogumisega, plaanisin selle avada 31. detsembri õhtul, aga kuna ma lendan ülehomme Hispaaniasse ja veedan aastavahetuse seal, siis mõtlesin seda pisut varem teha. Ja kusjuures see võib päris pöörane lugemine olla, arvestades et seda aastat alustasin ma 12. klassi õpilasena oma uues majas Eestis, koos imelise pere, boyfriendi ja pisut uduste tulevikuplaanidega. Ja aasta lõpuks olen jõudnud Londonisse, käin ülikoolis ja võtan järgmise aasta vastu üksiku ja õnnelikuna puhkusel Hispaanias. Kes oleks seda osanud oodata? Ja veel põnevamaks teeb asja see, et kes teab, kus me kõik aasta pärast oleme?
Igatahes

HÄID JÕULE TEILE KÕIGILE! NAUTIGE KODU, NAUTIGE LUND JA VÄÄRTUSTAGE EESTI HAPUKURKI JA VERIVORSTE!!

Armastust!

Kännuämblik

Reede hommikul tegin Facebookis sündmuste lehe lahti ja otsustasin, et kooli lõpu puhul võiksin kuhugi tähistama minna. Kohe vupsas ette tudengite jõulupidu Stuudio 338-s. Kirjutasin klassikaaslastele ja paarile sõbrale, aga kõik olid peale kooli kohe kodumaale läinud, seega mis mul muud üle jäi kui üksi minna (nagu tavaliselt :D). Ostsin piletid ära ja läksin kulutasin liigagi palju raha oma uhkele kostüümile. Täpsemini riietasin ma ennast pealaest jalatallani uute asjadega (kingad, kleit, sukapüksid, kõrvarõngad, kaelakee, käekott, jakk). Rahast hakkas pisut kahju, aga samas esimese klubipeo puhul ju võib?
Kusagil 11 ajal jõudsingi peole, endal hull uni peal, sest tavaliselt ma juba magasin sellel ajal. Kluppi pääsemise turvakontroll oli päris hull. Kõigepealt näitasin dokumenti, järgmistele turvameestele näitasin piletit ja dokumenti, siis otsiti kott läbi, siis otsiti mind läbi, uuesti dokumendikonntroll, tempel käele ja tagatipuks tehti minust pilt ja dokumendikoopia ka. Tere Stuudio 338! Tantsuplats... oli. Muusika.... ka olemas. Purjus noored... oojaa, palju. Mõtlesin, et tellin endale ka siis ühe siidri, aga kaardiga ei saanud alla 10 naela maksta, niiet ma ostsin 2 siidrit. Ja siis seal ma seisin. Üksi ja kainena keset klubi, kummaski käes üks siider ja ei osanud mitte kui midagi oma elukesega pihta hakata. Lõpuks sain ühe leti äärele joogid ikkagi toetada ja hakkasin vaikselt oma siidrit lürpima. Ei saanud kaua oodata, kuni keegi tuli juttu ajama, niiet ma ütlesin, et käin tualetis ja palvetasin, et ma teda rohkem ei näeks.
Klubi WCst võin ma kirjutada lausa täiesti omaette lõigu, sest see wc väärib lausa medalit või vähemalt tänukirja. Ruumi polnud seal küll palju ja kabiine oli ka kusagil 15 ringis, niiet järjkorras pidi ikka paar minutit seisma, aga kõige olulisem on see, mis peale vetsust välja tulekut seal ootas. Ilus suur peegel, 4 kraanikaussi, seepi maa ja ilm ja kummalgi pool kraanikausirivi istusid tabureti peal 2 lüpsirätiga vana naist, jagades lahkelt tüdrukutele käte kuivatamiseks paberit, pakkudes TicTaci, pulgakommi, deodoranti ja isegi paar lõhnaõli oli valikus. KUI ARMAS JA PRAKTILINE. Tahaks kohe Shootersile, Club Tartule jne kohtadele õlale koputada ja paluda õppust võtta. Ühesõnaga jah, vetsud olid toredad ja need naisterahvad olid ka sõbralikud, mis kujunes peojooksul minu jaoks päris oluliseks. :D
Vetsust välja minnes ei pidanud kaua uut noormeest ootama ja kuna vets oli nii meeldiv, siis kasutasin jälle sama vabandust. Ja nii umbes... terve pidu. Tagant järele mõeldes ma kahtlustan, et enamiku ajast ma vist veetsingi vetsus huuli korrigeerides ja nende taburetil naistega muljetades. Tantsisin muidugi ka. Tantsuplatse oli 2. Liitusin ühe meeldiva neidudeseltskonnaga ja suundusime peamisele platsile. SEE OLI PÖÖRANE. Vahet polnud mida mina tahtsin teha või kuhu ma üritasin minna, sest see oli lihtsalt ühtne mass kus lained kandsid sind ühest otsast teise. Nii. Ja siis keset seda taltsutamatut inimtornaadot jäi mu king põranda külge kinni ja siis haaras keegi võõras mu kaenlasse ja hakkas ei tea kuhu sikutama. Mulle aitas. Eelistasin vaatlejapositsiooni. Lisaks polnud mul sobivad riided sellise mässu jaoks. Enamikel olid jalas Vans tennised ja seljas nabatop, mis paljastas tihtilugu planeeritust rohkem. Minul olid armsad madalad kontsakingad ja põlvini soliidne kleit. :D
Kell hakkas vist juba 2 saama ja mul oli tegelikult päris lõbus, aga uni kippus peale ja kui 2 härrat läksid vaidlema, et kumb on mu boyfriend, soovitasin ma neil üksteist ära kosida ja läksin mantlit otsima. Garderoobis lõdisedes kohtasin vist peo kõige viisakamat inimest, kes aitas mul kindad kätte ja keerutas salliga mu soojaks kubujussiks ja kodutee võis alata. Bussijaamas olid mingid nolgid kaklema läinud, niiet neist ühele kutsuti kiirabi ja teisele politsei ja seal valitses hull segadus, sest ohvri sõbrad ei tahtnud kuidagi võlgu jääda. Seisin ja ajasin ühe teise bussi ootava tüdrukuga juttu, üritades aegajalt bussipeatuse keevavaerelisi konfliktikiskujaid maha rahustada. Peagi jäin aga sinna üksi maid jagama, kuni minu juurde tuli üks kiirabitöötajatest ja ütles: "Nii hea on näha keset 21. sajandi kaost sellist noort daami, kes seisab sirge selja, kindla meelega ja lahke naeratus näol. Armas tüdruk, palun ära kaota oma elegantsi!" Ma tänasin teda ja mõtlesin, et see on küll üks kõige ilusam lause, mida peale pidu bussi oodates kuulda võiks.
Bussis enam nii hea ei olnud. Ma polnud 5 kuud tilkagi alkoholi tarbinud, niiet poolteist topsi siidrit oli vist pisut liig ja ma ei suutnud peast saada küsimust, kas ma kaotan oma elegantsi juba nüüd kui ma bussis peaksin oksendama? Õnneks ei pidanud kaua sõitma ja värske õhk lahendas kõik mu mured. Magasin nagu lapsuke.

Kahju, et oma uuest lahedas outfitist pilti ei teinud...

Head ööd!

Kurk on kuiv nagu beduiini sandaalitald

8. Detsembril toimus kauaoodatud eestlaste jõulupidu Londonis! Üle pika aja tegin soengu pähe, võõpasin huuled üle ja pressisin isegi Annika kontsakingad jalga. Üritus toimus teises Londoni otsas, niiet kahe ümberistumisega loksusin sinna üle tunni aja. Tee peal tuli välja et Joel (kellega me tutvusime eestlaste rahvatantsuringis ja kes oli mu ainus tuttav sellel üritusel) jääb lootusetult hiljaks, sest istub kusagil pärapõrgus ummikus. Alguses plaanisin ta ära oodata, et siis pidulikult koos verivorstid lahti lõigata, aga mul lõi kõht juba pilli niiet sättisin enda ühe lauaveerekese taha üksi sööma. Õnneks olid aga kõrvallauda sattunud vahvad härrad, kes mu sellest muserdavast üksindusest päästsid ja enda lauda kutsusid. Peol oli avatud ka eesti toodetega täidetud bufet, kust käisin oma kolm korda head-paremat ostmas, kulutades lõppkokkuvõttes vist üle 70 euro. Tunni või kahe pärast, kui süldipuudusest löödud Joel oli ka kohale jõudnud ja ennast kardulaist ja hapsukapsast ümmarguseks söönud, läksime pilte tegema. Või noh, Joel tegi siiski pilti ja mina seisin. Kui peale esimest fotoseeriat pilte üle vaatasin, pidin rabanduse saama. MA OLEN... SUUREMAKS LÄINUD! JA KEEGI POLE MULLE SEDA ÖELNUD! Või noh, eks kaalunumbrid juba pikemat aega vihjasid, aga ma ei võtnud seda siiamaani isiklikult. Enne Londonisse tulekut kaalusin 59/60 kg, aga nüüd vaatavad kaalult vastu lausa numbrid 6 ja 8.

Tegelikult on mul 4 teooriat, miks ma kaalust olen juurde võtnud.

1. Talv on tulekul ja kuna ma olen päris metsik, siis mu keha reageerib sellele see aasta väga dramaatiliselt.
2. Mu tuba on külm, niiet mu keha kogub tänu headele ellujäämisinstinktidele kenasti rasva.
3. Mu tuba on külm, niiet mul on pidev energiavajadus ehk ma söön liiga palju šokolaadi ja siis panen soojad riided selga niiet mu keha ei kuluta seda šokolaadi energiat ära vaid paneb selle niisama igaks juhuks rasvaks kõrvale.
4. Ma lähen õhtuti kell 10 magama ja ärkan hommikuti 6-8 ajal, mis tähendab, et ma magan.. PALJU.

Kurtsin härradele lauas ka oma muret, aga nende poolsed vastused olid sellised:
"Ah mis sa nutad pääsuke, ise tiksud ringi nagu liivakell."
"Ega see number ei näita midagi, äkki on see kõik läinud... juustesse?.. sul on neid ju nii palju."
"Tahad ma ostan veel sulle paki kommi?"

Niiet oodatud toetust ma oma lauast ei saanud. Läksime piltidega aga uutele katsetele ja järgmised korrad tõmbasin kõhu ikka hoolega sisse. Tegelikult olid mul vormivad püksid ka jalas, aga need oli M suurus ja lohvakad. See on omaette lahe lugu: Läksin Primarki vormivaid pükse ostma. Valisin siis 5 paari välja ja hakkasin proovikabiini minema. Sellele valvuritädile ütlesin ilusti et neli asja ja hakkasin edasi minema, aga ta astus tee peale ette ja tõlgitud versioon meie vestlus nägi välja järgmine:
Mina: "Neli"
Tema: "Mitu eset?"
Mina: "Neli."
Tema (haarab mu käest asjad): "Üks...kaks..kolm...neli... "
Mina: ...
Tema (osutades mu peas olevale H&M mütsile): "Aga see?"
Mina: "See on minu oma.."
Tema: "Ahah."
Mina: (hakkasin oma asju tagasi võtma)
Tema: "Aga ei teate tegelikult neid pükse ei saa üldse proovidagi."
Mina: "Ah?"
Tema: "Jah, selline on reegel."

Niiet jah, võtsin lihtsalt püksid, mis tundusid kõige kobedamad ja jätsin Primarki kus seda ja teist. Koju jõudes tuli ilmselgelt välja, et need püksid olid puusadest ligi, aga kõhupealt kottis, mis kottis. Aga enne peole minekut tõmbasin need igaks juhuks ikkagi jalga, sest ma plaansin palju süüa.

Kokkuvõttes jäin peoga väga rahule, seltskond oli lahe, söök maitses imeliselt ja Jüri Homenja saatel sai isegi tantsu keerutatud. Eestlasi oli ka muidugi vahva näha ja päris pöörane kui palju meid siin on. Väikestest poistest oli moodustunud oma 25 pealine kari, mis mööda maja ringi tormas ja igast nurgast võis leida tüüpilise eestlaste seltskonna kelle jutt algas lausega: "Ma pole rassist, aga no need mus..."-kohe kodune tunne tekkis. :D Ja kui seltskonnast lausus keegi kuldsed sõnad: "Kergitame nüüd pitsi, härrased! Mul on kurk kuiv nagu beduiini sandaalitald!" veendusin ka selles, et ma igatsen siin vist üle kõige eesti keelt ja kõiki neid häid väljendeid.

NB! Lapsed on täiesti võõrad ja mul pole õrna aimugi, miks ta mu sülle tahtis istuda, aga armas igaljuhul. 

Kohtumiseni!

Villased sokid

Nonii nüüd olen jälle kaua ära olnud ja blogi päris unarusse jätnud.. häbi lugu.
Aga nagu arvata võite, siis pole selles mina grammigi süüdi. Süüdi on KOOL. Nimelt oli mul järgmine report vaja kirjutada. Ma alustasin sellele mõtlemist juba 2 nädalat enne tähtaega ja mõtlesin iga päev ikka hommikust õhtuni, et peaks alustama. Lõppkokkuvõttes hakkasin juhendiga tutvuma  ikkagi 2 päeva enne saatmistähtaega. Seekord lõppes lugu aga nii halvasti, et saatsin ära täiesti kõlbmatu töö ja ma ei kujuta ette, kuidas ma õppejõule peale sellise supi kokku keetmist ja talle söötmist otsa vaatan.
Kui töö sai saadetud, istusin paar minutit arvuti taga mõeldes, kui haletsusväärne olevus ma ikka olen ja poetasin isegi ühe dramaatilise pisara. Aga nagu Oscar Wilde on öelnud, siis elu on liiga tähtis, et seda tõsiselt võtta. Niisiis krapsasin asjad kaenlasse, käisin poes ja läksin parki piknikku pidama. Ma olin ju selle ometi ära teeninud. Ma arvan, et õppimise teeb minu jaoks raskeks see, et ma ei saa oma arvamust avaldada. Kõik 2400 sõna mis ma sinna paberile sean, peavad olema kellegi targa poolt tõestatud ja heaks kiidetud. Aga mina panen tavaliselt oma arvamuse asjast kirja ja siis vihastan, et miks ma kellegi ninatarga uurimustööd sellele tõestuseks ei leia. Näiteks olin ma täiesti veendunud, et 11 tundi und on täiesti normaalne ja kõige tervislikum unekogus minusugusele noorele. Otsisin jupp aega sellele googlest tõestust, vihastades et rumalad pole mu unevajadust tõestanud. Peale tundide pikkust otsingut pidin aga leppima asjaoluga, et minu vanuses on tervislik magada 7-9 tundi ja kõik minu viimaste kuude 11 tunnise unega ööd on olnud ebatervislikud. Kurb.
Aga mis seal ikka, nii kepsutasin siis peale oma sõõrikuterohket pikniku koju ja uksel tervitas mind  PAKK!!! EESTIST!!!! Teadsin, et see on ema saadetud varajane jõulukink, aga ei suutnud mitte näppe eemale hoida niiet otsustasin ennast selle toreda päeva puhul premeerida varajase kingiga. Lihtsalt kõrvalmärkusena mainin, et oma jõulukalendri sõin tühjaks juba 5. detsembri öösel, aga õnneks on täiskasvanuelul omad plussid ja ma sain lihtsalt uue osta. Hihihi, oh mind võrukaela. Aga nüüd tagasi teemassse.

Pakis oli:

• päevik. Kui te veel ei tea, siis ma armastan asjade üles kirjutamist. Lisaks blogile on mul veel 2 päevikut+ heade asjade karbike, mida ma iga päev täiustan. Niisisi oli see päevik superasjakohane ja väga minulik; 💓
• kaart ja emme kirjutatud kiri koos Happy käpajälgedega. Paremad palad kirjast: Happy käpajägede all oli kaunis tsitaat "Kui pimeda tunneli lõpus ei paista valgust, siis mine ja sütita see valgus ise.". Tsitaadi lõppu oli väikselt sulgudesse kirjutatud: "Ma kahjuks ei mäleta, kes seda ütles. :D Selle peale tuli kohe naer peale, sest ma tahaks väga tihti oma koolitöös samasugust viitamistaktikat kasutada.
  Kirja lõpus oli ka NB! osa, mis palus mul kirjavigu mitte kritiseerida. :D 💓;
• Liisi Mokriku tehtud käsitööšokolaad. See nägi välja väga ilus ja maitses imeliselt (!!!), vahelduseks traditsioonilistele poešokolaadidele oli see tõsiselt lahe üllatus ja soovitan soojalt 💓; 
• vanaema kaksikõe Tiiu tehtud villased sokid ja labakindad 💓. 

Tundub ootamatu hüpe, aga nüüd ma tahan kirjutada vanaemast.. 

Mu vanaema oli üks tõeline naerupall, kes lapselapsendas iga mu sõbra, tegi laupäeviti riivkardulaid (friikartuleid) ja pühapäeviti pubertit. Magusaisu tarbeks olid kotis alati valmis ka piparmündikommid ja iga talve hakul pidin regulaarselt oma jalga näitamas käima, et villased sokid ikka parajad saaks. See oli väiksena minu jaoks nii tüütu, et ilma hea koogel-moogel vahetuskaubata ma oma jalga ei näidanud. Ta väärtustas haridust ja tahtis alati, et kõik lapsed-lapselapsed palju õpiksid ja õnnelikud oleksid. Ta armastas mu tehtud juustusarvekesi ja ei ütelnud iial ära mõnusast kaardimängust. Kuni nelja aastasena elasingi ma maal vanaema juures, mistõttu kujunesime koos kalosse pildudes ja marju süües väga lähedasteks. Edaspidi pidin leppima ainult nädalavahetuste ja vahaegadega maal, aga saan südamerahuga tõdeda, et ma võtsin sellest maksimumi. 

Ma arvan, et mu vanaemast annavad hea ülevaate väikesed lood, mille ma väiksena olin üles kirjutanud ja mille ema paar nädalat tagasi ühest mu ammusest päevikust leidis.

* * *

Pubert oli, on ja jääb minu lemmikmagustoiduks, niiet iga kord, kui vanaema küsis, mis söögiks võiks teha, siis ma vastasin, et pubertit.

Mina: "Me võiks pubertit teha!"
Jürgen: "Hah! Sa pubertit ei tahagi vä?"

* * *

Mina vanaemale: "Ei tea, keda see Kata (koer) sinna puu otsa haugub?"
Vanaema: "Äkki on rebane!?"
Mina: *naeran, sest rebane.. ja puu otsas?*
Vanaisa katkestab mõne aja pärast ajalehe lugemise ja küsib tõsiselt: "Aga äkki on siil?"

* * *

Vanaema ja vanaisa laua taga vaidlemas:

Vanaisa: "Noh, anna mu kalamari siia!"
Vanaema: "Taa om mu uma!"
Vanaisa: "Sa ei tahaq taad, taa om halvas lännüq."
Vanaema: "Esiq sa olt' halvas lännüq!"

***

Ma söön vanaemaga laua taga kala. Järsku ütleb vanaema et aitab kah ja läheb peseb käed ilusti vee ja seebiga puhtaks, kuivatab ära, tuleb tagasi laua taha ja hakkab uuesti kala sööma.

* * *

Niisisi jah, selline oli minu imeline vanaema, kellest ma kevadel ilma jäin. Mõni päev enne jõulupaki saamist nägin teda ka üle pika aja unes: Me olime vanaemaga maal metsas kopratamme lähedal jalutamas. Ilm oli hea, suvine. Vanaemal oli seljas kleit ja mina lippasin ringi lühikeste pükste ja särgiga. Koerad olid ka jalus, nagu maaelule kombeks. Tee ääres jäid mulle silma metsmaasikad, mis olid eriti suured, punased ja ahvatlevad. Noppisin neid peotäie ja viisin vanaemale. Ta naeratas selle peale lahkelt ja hakkas kohe isuga sööma. Mina keksisin edasi, koerad ikka veel ringi hullamas.

Ja kujutage nüüd ette, mis tunne on saada jõuludeks villaseid sokke, peale nii ilusat unenägu, poolt aastat täis igatsust ja teadmist, et see talv ei taha keegi mu jalga mõõta...
Ma igatsen oma vanaema.

Aitäh vanatädi Tiiu! 💓
Aitäh emme!💓