Marianne

Kell on viis hommikul ja me jookseme kohe lennukile, aga tahtsin enne teha veel ühe kiire postituse, sest õhku jäi tegelikult üks suur küsimus. Kas jõulud tulid? :D JAH! Teisipäeva hommik algas muidugi päris jubedalt (olen haigeks jäänud) aga edasin sujus täpselt nagu jõuludele kohane, kiire sagimisega. Lõunaks tegime põhimõtteliselt eelroa. Kõik sai imehea ja kõht sai kindlasti kõigil täis. Peale seda ma läksin magama ja magasin isegi õhtusöögi maha. Õnneks jõudsin ruttu teistele järele ja saime koos minna kinke avama.  Jeeeeeiii!!! Kõige lõbusam oli vist Keiti kinkide avamine, sest ta sai nii palju lahedat kraami, alustades Peppa tekist ja lõpetades Harry Potteri võlukepiga. Aga ega minu kingitusedki kindlasti alla ei jäänud.  Pauli vanematelt sain ma suure karbi šokolaadi.  Mind tundes igati asjakohane eksole. :D (Kõige parema välimusega kommid olid pildi tegemise hetkeks juba alla kugistatud) Siis sain ühe põneva raamatu, aegumatu ja ideaalne kingit...

Heipa! Nonii. 24. detsember.. aeg ikka lendab või mis? Umbes nädala pärast täitub mul pool aastat siin. Jep. Aeg lendab ja ilma küsimärgita. Et siis kuidas mina tähistan seda imelist jõuluõhtut? Istun voodis, kuulan muusikat ja kirjutan blogi. Alustasin ka uue seriaali vaatamisega. Möödunud nädalal olen kõvasti tööd rüganud. Käisime Keitiga ujumas, jõuluturul, muuseumis, pargis jne. Lisaks on palju tegemist olnud jõuludeks valmistumisega. Ja jep, täna õhtul igatsen ma Eesti koju. Kohe väga-väga. 19 aastat olen jõulud veetnud maal kuulates vanaisa pähklikoore luuletust ja nüüd ei teagi, kas see 24. detsember kvalifitseerub üldse "Jõulude" nime alla. Siin tähistatakse jõule 25. niiet täielikult ma neid jõule veel maha ei mata, äkki on homne päev jõulusem. Tegelikult mõtlesin tänasesse päeva särtsu tuua oma "2018 parimad hetked" karbikese lahti tegemisega. Nimelt alustasin 1. jaanuaril heade asjade üles kirjutamise ja karpi kogumisega, plaanisin selle avada 31. det...

Reede hommikul tegin Facebookis sündmuste lehe lahti ja otsustasin, et kooli lõpu puhul võiksin kuhugi tähistama minna. Kohe vupsas ette tudengite jõulupidu Stuudio 338-s. Kirjutasin klassikaaslastele ja paarile sõbrale, aga kõik olid peale kooli kohe kodumaale läinud, seega mis mul muud üle jäi kui üksi minna (nagu tavaliselt :D). Ostsin piletid ära ja läksin kulutasin liigagi palju raha oma uhkele kostüümile. Täpsemini riietasin ma ennast pealaest jalatallani uute asjadega (kingad, kleit, sukapüksid, kõrvarõngad, kaelakee, käekott, jakk). Rahast hakkas pisut kahju, aga samas esimese klubipeo puhul ju võib? Kusagil 11 ajal jõudsingi peole, endal hull uni peal, sest tavaliselt ma juba magasin sellel ajal. Kluppi pääsemise turvakontroll oli päris hull. Kõigepealt näitasin dokumenti, järgmistele turvameestele näitasin piletit ja dokumenti, siis otsiti kott läbi, siis otsiti mind läbi, uuesti dokumendikonntroll, tempel käele ja tagatipuks tehti minust pilt ja dokumendikoopia ka. Tere...

8. Detsembril toimus kauaoodatud eestlaste jõulupidu Londonis! Üle pika aja tegin soengu pähe, võõpasin huuled üle ja pressisin isegi Annika kontsakingad jalga. Üritus toimus teises Londoni otsas, niiet kahe ümberistumisega loksusin sinna üle tunni aja. Tee peal tuli välja et Joel (kellega me tutvusime eestlaste rahvatantsuringis ja kes oli mu ainus tuttav sellel üritusel) jääb lootusetult hiljaks, sest istub kusagil pärapõrgus ummikus. Alguses plaanisin ta ära oodata, et siis pidulikult koos verivorstid lahti lõigata, aga mul lõi kõht juba pilli niiet sättisin enda ühe lauaveerekese taha üksi sööma. Õnneks olid aga kõrvallauda sattunud vahvad härrad, kes mu sellest muserdavast üksindusest päästsid ja enda lauda kutsusid. Peol oli avatud ka eesti toodetega täidetud bufet, kust käisin oma kolm korda head-paremat ostmas, kulutades lõppkokkuvõttes vist üle 70 euro. Tunni või kahe pärast, kui süldipuudusest löödud Joel oli ka kohale jõudnud ja ennast kardulaist ja hapsukapsast ümmarguseks ...

Nonii nüüd olen jälle kaua ära olnud ja blogi päris unarusse jätnud.. häbi lugu. Aga nagu arvata võite, siis pole selles mina grammigi süüdi. Süüdi on KOOL. Nimelt oli mul järgmine report vaja kirjutada. Ma alustasin sellele mõtlemist juba 2 nädalat enne tähtaega ja mõtlesin iga päev ikka hommikust õhtuni, et peaks alustama. Lõppkokkuvõttes hakkasin juhendiga tutvuma  ikkagi 2 päeva enne saatmistähtaega. Seekord lõppes lugu aga nii halvasti, et saatsin ära täiesti kõlbmatu töö ja ma ei kujuta ette, kuidas ma õppejõule peale sellise supi kokku keetmist ja talle söötmist otsa vaatan. Kui töö sai saadetud, istusin paar minutit arvuti taga mõeldes, kui haletsusväärne olevus ma ikka olen ja poetasin isegi ühe dramaatilise pisara. Aga nagu Oscar Wilde on öelnud, siis elu on liiga tähtis, et seda tõsiselt võtta. Niisiis krapsasin asjad kaenlasse, käisin poes ja läksin parki piknikku pidama. Ma olin ju selle ometi ära teeninud. Ma arvan, et õppimise teeb minu jaoks raskeks see, et ma ei ...