Marianne

Jätkan siis sealt, kus eelmises postituses pooleli jäin.  Päev peale esimese kassi püüdmist otsustasin taas puuri üles seada. Kassidaamiga tegelemiseks polnud mul ei füüsilist jaksu ega ka vaimset kannatust. See oli ette teada, et temaga oleks kõik võtnud kordades rohkem aega ja energiat ja sellepärast läksingi päästemissioonile alles õhtuhämaruses kella 11 paiku. Mäletan, et toda aegu kirusin, miks õhtuti pimedaks ei läinud, sest kes siis päevavalges kasse päästab? Puur oli üleval jälle heal juhul 15 minutit kui kuulsin ukse sulgumist. See kord hakkasin kohale jõudes kohe nutma, sest puuri oli läinud kõigest paari kuune kassipoeg.  Viskasin puurile teki peale, et ta rahuneks ja endale puuris viga ei teeks (nii palju olin juba esimesest korrast õppinud) ja viisin  ta tuppa. No nii paganama kahju oli, et puhkesin kontrollimatult nuuksuma. Selline crybaby ma olengi ja järsku jäin ma kahtlema, kas teen ikka õiget asja. Mul oli kahju kassipoegadest, kassiemast ja ka kassidaam...

(mina)  Ma arvan, et see oli perioodil kui ma hakkasin nädala-kahe kaupa Tallinnas käima kui mulle jäi silma, et naabermaja kõrval oleva hurtsiku juures chillivad tihtilugu kassid. Üsna pea märkasin ka seda, et seal patseerisid alati erinevad kiisud, mistõttu hakkasin neist pilte tegema. Paari nädala pärast võisin piltide põhjal kokku lugeda vähemalt 11 erinevat kassi. Selline hulk kodutuid kasse üheskoos kõlas nagu probleem, eriti kuna mitmed neist tundusid haiged ja viletsas seisus.   Helistasin Tallinna loomade varjupaika, kust öeldi lihtsalt ja lühidalt "Aitäh, eks me siis vaatame." Teab mis palju entusiasmi selles ei kõlanud ja nagu arvata võis siis kuu möödudes polnud midagi tehtud ja kassiseltskonnale oli ka pisiperet vahepeal juurde tulnud. Saatsin neile koos üli detailsete asukohakirjelduste ja piltidega uue meili, ning jäin ootama. Sellele sain vastuseks, et nad on probleemist teadlikud, aga kuna keegi neid seal toidab ja "hooldab" siis pole olnud võimali...