Marianne

1. Mai kolisin Tallinnasse oma boyfriendi juurde. Sellele eelnes muidugi ka katseaeg, et tuvastada meie sobivus kooseluks. xd Oli tõuse mõõne, aga jõudsime mõlemad järeldusele, et kärab küll.  Askoga tutvusime tegelikult juba 2016 aastal ühes populaarses suhtlusportaalis nimega Tinder... kardan, et see koht on kõigile tuttava kõlaga. Ma ei laskuks detailidesse, mida paganat tegime me 16 aastaselt sellisel platvormil ega ka sellesse, miks või kuidas meie teed lahku läksid, aga võimsa saatuse tahtel me taaskohtusime 2020 alguses uuesti... Tinderis.  No ja kuna vana arm ei roosteta, siis siin me nüüd oleme.  Kolimine oli põnev. Alustuseks tegin ma meie kodus kohe suurpuhastuse. Välja tuli asju, mida ma soovin, et poleks leidnud ja kõige organiseerimine võttis tohutult aega. Seda ei lihtsustanud ka seesamune eelmainitud noormees, kes mu tanu alla võttis. Näiteks kui ulatasin talle mängukaartide paki ja palusin selle nii muuseas asetada tal riiulile, mille ees ta parasjagu se...

Ah et mis mul siis teoksil?  Pole tegelikult keegi minult seda küsinud, aga vastuse annan ikka. Sooja südame ja helde käega nagu ma juba kord olen.  Kui ma peaksin tagant järele kirjaldama 2021 aasta esimest viite kuud siis.. oh oli see alles elu. :D Iga kuu olin paar nädalat Tallinnas intensiivselt koolitööd ja muid tähtsaid asju tegemas ja ülejäänud aja Võrus kodus- ema najal liugu laskmas nagu mu vennaraas armastas mulle nina alla hõõruda. Päevad kodus nägid välja umbes sellised: ärkasin, kirjutasin päevikut, lugesin, tegin hommikusööki, õppisin hispaania keelt, harjutasin süntesaatori ja ukulele mängu, käisin Võru varjupaigas vabatahtlikuks, tegin trenni ja veetsin palju aega perega. Eks ma ammutasin selle kõrvalt koolitarkusi ka, kirjutasin lõputööd, ning tegin praktikat Briti Eesti kaubanduskojas, aga tagant järele mõeldes olin fookuse alla seadnud pigem sellised spirituaalsemad ja loomingulisemad tegevused, mida olin mõnevõrra oma varasema kiire elu kõrvalt igatsenud. K...