Positiivsus, koroonapositiivsus

Eestisse tagasi jõudes olid koroona reeglid sellised, et testi pidi tegema riiki saabudes ja peale negatiivset tulemust oli teatud vabadus. Seitsme päeva pärast tuli teha kordustest, peale mida olid täielikult vaba. Oleme ausad, see süsteem juba kõlab täiesti ajuvabalt. Kui on teada, et reaalne haigestumine võib toimuda kuni 14 päeva peale kokkupuudet viirusega, siis ma ütleks, et esimene test on täiesti kasutu ja 14 päeva karantiini peaks olema kohustuslik igal juhul. 

Esmaspäev, 21. Detsember

Igatahes seadsin ma 21 detsembri varahommikul sammud lauluväljaku testimispunkti. Päris naerulsui ma sinna ei läinud, aga kuna suvine koroonatest oli protsessi mõttes positiivne kogemus, ei osanud ka midagi karta. Eelmine kord tervitas mind soojas Synlabi kontoris naeratav personal, kes lahkelt mu kaardilt raha maha võttis, juttu puhus ja siis laborisse juhatas. Seal tervitas mind kena, pikk ja nägus noormees. Tegi kohe pahaseks, et me sellises kontekstis pidime kohtuma ja et ta mulle vatitikku pidi ninna toppima. Igatahes ta oli ka väga lahke, viisakas, pakkus kenasti salfrätikut kui peale esimeseses ninasõõrmes tsurkimist silm märjaks kiskus ja tegi kõike nii ettevaatlikult. Peale teist poolt küsis kas oli parem. Tegelikult polnud üldse, aga ma hindasin ta püüdlikust ja ütlesin, et peaaegu et ei tundnudki midagi. :)  Nojah ja peale sellist testimist olid ilmselged ootused testimisprotsessile või õgemini arstile kõrged. Sooja kontori asemel oli telk ja taburet. Nägusa noormehe asemel astus mu ette pigem trullakas vanem naisterahvas, kuid mitte selline sooja vanaema energiat kiirgav naisterahvas vaid selline, kes kohvikus su kõrval lauas teenindajaga riidleb, et leiba pakuti supi kõrvale vähe. Igatahes otsustasin, et ei lase esmamuljel ennast petta ja ulatasin naeratades talle ID kaardi. Oodates kommenteerisin ka ilma või päikest või midagi, lootes meie kalki algust pisut üles soojendada. Ta ei tundnud vedu võtvat, sest peale väikest vaikuse pausi küsis: "А ты говоришь по русски?" No neetud! Ei räägi ju! Mõtlesin sekundi, kas valetada või mitte, aga otsustasin, et kui ma ütlen vene keeles "ei" siis see võib mind äkki päästa. Teatasin kogu enesekindlusega: "Нет..." ..ja juba ta lükkas vatitiku ninna ja tsongerdas seal sellise entusiasmiga nagu klopiks mune vahule. Ja otseloomulikult kohe ka teine pool samasuguse kire ja armastusega oma töö vastu. Lõppu kokkuvõttev это все ja vaba ma olingi.

  No ma ei tea..  Tagasiteel mõtlesin, et äkki on mind Inglismaal see brittide tüütu viisakus hoopis ära hellitanud ja see oligi justkui äratav kõrvakiil meeldetuletuseks, et ma olen Eestis. Ja oma ilma jutud võin ka endale hoida. 

Peale testimist tegin mõnusa jalutuskäigu lähedal olevas pargis ja mere ääres, ning pidin tunnistama, et oleme Tallinnaga ikka väga võõrad, sest Google maps pidi siiski pidevalt käepärast olema. 

Teisipäev, 22. Detsember

Sõitsin hommikul kõige varajasema bussiga Võrru. Testi tulemus oli küll negatiivne aga nagu ennegi mainisin, siis ei usaldanud ma seda süsteemi mitte üks teps. Bussijaama oli emme Happyga vastu tulnud ja me seisime päris tükk aega arutades, kas peaks tegema kalli või mis see plaan siis on. Mõtlesime et värskes õhus kiire kalli ei tohiks väga ohtlik olla ja raske on mitte kallistada kui pole nii kaua näinud.

 Kodu oli kodune nagu kodu ikka ja asusin ennast kohe sisse sättima. Olin paar tundi toimetanud, kui sain teada, et olin Londonis vahetult enne ära tulekut kallistanud koroona positiivset. Tagatipuks oli see üks kurb ja pisarane kalli.. rääkides piisknakkusest eksole. Plaanisin esimesed nädalad lihtsalt koduselt madalat profiili hoida, aga see uudis tähendas, et pidin jääma oma tuppa täielikku eneseisolatsiooni. Kuna olin oma toas lõksus, siis asusin kohe mööblit ümber nihutama ja suurpuhastust tegema. Õhtul jõudis ka kogu mu ülejäänud maine vara siia, seega sai lahtipakkimine täiega alata. 

Ma ei tea mis värk mul viimasel ajal nende enne ja pärast piltidega on, aga neid on lihtsalt nii rahuldustpakkuv vaadata. Enjoy! :D

Enne

Leia pildilt emme. Ja nii käis ta mu ukse taga istumas ja jutustamas. 

Pärast 

Kolmapäev, 23. Detsember

Hommikul kui silmad lahti lõin sain aru, et ma polnud täielikult oma uue kujundusega rahul ja jätkasin mööbli ümberpaigutamisega. Olin oma suurt riidekappi ühest toa otsast teise nihutamas kui tundus, et kapp on kuidagi palju raskem kui eelmisel õhtul. Ja kui hinge tõmbamiseks vett tahtsin juua, oli kork pudelil kuidagi eriti kõvasti peal. Meenus hoobilt ka see, kuidas ma ei saanud juba esmaspäeva õhtul kommi paberi seest kätte, sest näpud olid veidralt nõrgad ja pudedad. Selleks päevaks oli see nõrk tunne justkui tervetesse kätesse edasi levinud. Tõstsin selle kapi ikka omale kohale ära ja panin lihtsalt igaks juhuks kraadiklaasi alla. 38.2. No ei saanud ju olla! Ma just tõstsin riidekappi! Kraadisin igaks juhuks teise kraadiklaasiga ka enne kui üle maja häirekella lööma hakkasin. 38.4... kolmandat kraadiklaasi ei julgenud enam proovida, mine tea, läheb äkki veel kõrgemaks. Ülejäänud päev oli veider. Enesetundel polnud justkui midagi viga ja tundsin ennast hästi. Ainus mis palavikku meelde tuletas oli nõrkus kätes. 

Naljakas kuidas kõigil oli oma teooria aga keegi ei tahtnud uskuda, et see oli päris koroona. Ma ise olin 99% diagnoosis kindel kui panin peale kraadimist kohe uut koroonatesti aega ja pidin arstile saatekirja saamiseks ülevaate andma, miks ma testima tahan minna. See, et ma olin tulnud Inglismaalt, kus kallistasin vahetult enne tulekut koroonapositiivset ja nüüd olen palavikus.. ütles minu jaoks juba tegelikult kõik. Kuid väga vahva ja üllatav oli see kui positiivsed kõik teised selles osas olid. Näiteks kui ütlesin sõbrannadele, et mul on palavik, olid nad täiesti veendunud, et see on Eestisse tagasi tuleku stressist. Isa jäi mõneks sekundiks vaikseks, kui teatasin, et mul on palavik, aga siis lausus püüdliku kindlusega, et ah eks see mõni viirus ole, talvine aeg ju! Ema sõbrannad uskusid, et eesti ilm lihtsalt viskas vimka ja eks see külmetus ole jne. 

Võib küll mõelda, et kuidas ometi ma oma väikses toas aega surnuks lõin, aga tegevust jagus mul tegelikult küll ja peale. 

Väga palju aega veetsin ka asju desifitseerides. 

Neljapäev, 24. Detsember

Palavik oli endiselt 38, aga see nõrkus kätes ja sõrmedes oli vallutanud terve keha. Käisin testimas ära ja seda korda ei oska ma isegi kommenteerida, olin lihtsalt nii väsinud, et mõtlesin ainult sellele, kuidas ma tagasi koju kõnnin ja kui hea oleks uuesti magama minna. 

Jõuluõhtu puhul võtsin sisse palaviku alandaja, et mõneks ajakski end inimese moodi tunda. Leppisime ema ja vennaga kokku, et teeme elutoas tagasihoidliku jõuluõhtusöögi. Kogunemine toimus 19.30-20.00, mis oli päris koomiline, sest meie peres pole kunagi tavaks mingeid kellaaegasi kokku leppida. Kuid kogunemisaja määramine lisas mingitki sorti pidulikkust sellele kolmekesi elutoas istumisele. 

Pidin oma ilu ka pildile jäädvustama..

.. sest peale maski ja kumikindaid ei jäänud sellest eriti palju järele.

Ütleme nii, et peale mõnepäevast oma toas konutamist, hallitamist ja kopitamist, saabusin ma peole nagu tõeline koroonakuninganna.

Ka söögilaud oli meil pigem tagasihoidlik. Ema sõi mikrokas soojendatud üleeelmise päeva kartuleid, Jürgen maksimarketist ostetud makarone viineritega ja mina Tuulimarust tellitud vegan jõulupraadi. Kohe näha, kes on lemmiklaps. :)  

Pidulikule söömaajale järgnes pakkide avamine. Esimene kink oli uhkesse punasesse läikivasse paberisse pakendatud. Teine oli aga pigem kentsaka välimusega kingihakatis. Jürgen üritas seletada, et kotisangadest pidid tegelikult tulema jänesekõrvad, aga teip sai otsa või ma ei tea mis juhtus, aga minuni jõudis ainult teibiga kinni tõmmatut Maksimarketi kilekott. Kardan, et selles jänese nägemiseks mul kujutlusvõimet vist lihtsalt ei jätkunud. 

 

 

Reede, 25. Detsember

Ootasin nii väga oma testi tulemusi, et ei saanud terve öö korralikult magada. Kuna eelmised korrad olid testi tulemused tulnud alati täpselt 8.05 hommikul, kontrollisin ma terve öö iga poole tunni tagant kella, et kas on juba kell kaheksa. Nojah ja mingi hetk oligi kell kaheksa ja siis üheks ja kümme nagu ikka see kell käib, teate küll. Kuid testi tulemustest polnud haisugi. Kuna ootusärevus tappis ja meenus, kuidas iseenda suhtumine võib paljutki määrata, otsustasin, et mul ikka ei ole koroonat ja hakkasin tapvat väsimust ignoreerides trenni tegema. 

Olin jõudnud poolteist minutit planku teha kui taimeri asemel hüppas ette kõne võõralt numbrilt. No pagan.. koroona? Võtsin vastu ja kohe uuriti, kas räägivad ikka Marianne Kobiniga ja mis mu isikukood on ja blabla. Terve selle aja oli mul mõttes et mhh mida te keerutate ma tean küll, ütle juba välja, et mu test oli positiivne. 😑 Ja oligi. Õnneks oli lähikontaktsete ring väga väike. Londonis olin enne ära tulekut Mariaga kokku saanud, kes mind lahkelt lennujaama oli tulnud saatma, aga õnneks ei olnud ma see aeg veel tõenäoliselt nakkusohtlik. Sõber, kelle juures Tallinnas peatusin, oli mu suurim mure ja peale tema olin vaid ema ja vennaga maja jaganud. 

Desifitseerimine sai täies hoos jätkuda. 

Laupäev, 26. Detsember

Magasin t e r v e päeva. Lihaste nõrkus oli üleöö muutunud valuks. Enesetunne oli selline nagu oleks eelmisel õhtul pööraselt ja alkoholiga koonerdamata pidu pannud ja enne koju minekut baarikakluses ka haledalt tuupi saanud.

Aegajalt kui silmad avasin, üritasin ikka üht-teist teha ka. Näiteks proovisin kätt sudokudega, aga sain peagi aru, et selline ajugümnastika oli minu jaoks üle jõu. Võtsin siis ette ristsõnad ja ka need olid liiga segased ja nõmedad. Õnneks olid ka mõned titekad ristsõnad lahendamata ja need olid mulle täpselt jõukohased. 

Lisaks sellele ladusin vahest kivikesi. Väga peen ja lõõgastav töö, mis täitis enamikke mu haiguspäevi. 

Pühapäev, 27. Detsember

Pühapäev tundus nagu suur samm paranemise suunas. Ma olin terve päeva üleval ilma ühegi uinakuta ja sain isegi Happyga korralikult jalutamas käia. Kurguvalu ja kinnine nina tundusid lihtsalt nagu kerge külmetus ja palavik oli 37 peale langenud. Ainus asi mis mind veel kimbutas, oli nõrkus ja sellest ka pidev pildi tasku viskamise oht. 

 

Esmaspäev, 28. Detsember

Seda päeva võib nüüd seevastu kirjeldada kui lihtsalt ühte suurt suurt sammu tagasi. Alustuseks võitlesin kohutava iiveldusega ja hommikusöögi ajal taipasin, et miski oli nagu paigast ära. Ahjaa! Maitset ju enam ei olnud! Olin olnud täiesti kindel, et armuline koroona jättis lahkelt maitse- ja lõhnameele alles, aga ju ta mõtles siis ümber. Päevikusse olin sellest päevast üles kritseldanud: "neli uinakut ja plastiliini tunne". 

Halb harjumus, mis mul sellest päevast alates tekkis oli vee ja leiva söömine. Mingit kokkamise vaimustust ei olnud, leib täitis hästi kõhtu ja vesi oli ka alati käepärast.

Teisipäev, 29. detsember

Ikka veel väsinud, 4+ uinakut ja plastiliini tunne. 

Kolmapäev, 30 detsember

Sama mis teisipäev.

Neljapäev, 31 detsember

Sama mis kolmapäev. 

Aastavahetus möödus rahulikult. Pidusöögiks sõin veele ja leivale vahelduseks ühe vegan burxi. Tekstuuri mõttes oli vahva vaheldus. Tegime emaga ka proovi kui maitsemeeletu ma siis ikka olen. Selgus, et võisin jäägermeistrit ja viina juua nagu vett, nii, et silm ka ei pilkunud. Ainult peale jäägermeistrit kurgus natuke nagu kõrvetas ja seest tegi ka ikka kenasti soojaks nagu alkoholil kombeks. 

Reede, 1 Jaanuar 2 0 2  1 !

1. Jaanuari hommikul käisid vend ja ema testimas. Jürgeni test oli negatiivne, aga emal positiivne. Järgmisel päeval ilmnesid tal ka esimesed sümptomid. Õnneks läks temal pisut kergemalt, aga eneseisolatsioon kestis kauem, sest ta ei saanud lihtlabasest nohust väga pikka aega jagu.

Jürgen pääses sellest ainsana puhta nahaga, mis on tegelikult ime, sest alguses käis ta näiteks ikkagi hinge kinni hoides mu toas ennast peeglist vaatamas. Või siis näiteks üks kord kisas teisest toast paanilise häälega "NANN OU TULE RUTTU! NO TULE VAATA NÜÜD RUTTU!" Panin selle peale kärmelt maski ette, desifitseerisin käed ja jooksin keel vestil kellegi elu päästma. Lõin ukse lahti ja.. ja tema näitab näpuga arvutiekraani ja küsib: "Vaata, onju see naine siin raketilehel on täiega emme moodi?". 

 Jürgenist oli vist kõige rohkem kahju ka. Vähe sellest, et ta minu haiguse aja pidi isolatsioonis olema, pidi ta ka ema isolatsiooni kaasa tegema ja 2 korda oma negatiivsust testi näol tõestamas käima.

Mina sain terveks üsna ruttu, ainult maitse- ja lõhnemeele taastumisega läks aega jaanuari keskpaigani. Aga oh seda rõõmu, kui ma ühel hommikul nina hapukapsapurgi sisse topsasin ja mingit hapukat aroomi tundsin! Plastiliinitunde ajastu oli läbi! 

Pakiksin siia lõppu veel vabandussõnad oma perele ja teistele, kellele oma haigusega ebamugavust põhjustasin. Lisaks paneks teele tänusõnad emale, et ta mulle ukse taha süüa tõi, ning Happyle, kes terve selle aja truult koos minuga hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni magas. Seda muidugi aeg-ajalt urisedes kui ma jalgu julgesin liigutada ja tema iluunekest segada. <3 

Tere taas!

 Võibolla oli mõni hing ka peale mu ema täheldanud, et ma olen lasknud blogil täielikult unustuste rüppe vajuda. Ma ei ürita seda väidet isegi ümber lükata, sest terve 2020 aasta kohta 2/3 postitust oli ikka päris nigel saak. Aga nagu alati, on mul suurepärane seletus sellele olemas - kiire oli ja koroona oli ka. :D 

Alguses lootsin hirmsasti, et saan sellest koroonast mööda põigelda ja ei peagi seda siin teemaks võtma, aga aasta on juba möödas ja endiselt tundub, et see on teema, millest ei saa ei üle ega ümber- uskuge mind, ma üritasin, aga ikkagi lõpetasin positiivse testi, palaviku ja kogu muu kupatusega. Aga sellest täpsemalt juba järgmises postituses. 

Londonis algas lockdown märtsis, mis oli UK jaoks haletsusväärselt hilja võrreldes teiste riikidega. Algus oli ikka päris hirmus. Poeletid olid päriselt tühjad (mitte nii nagu eesti uudistes), poejärjekorrad kolme tänava jagu pikad ja väljas käies ei tohtinud kuhugi maha istuda ega kellegagi seisteski juttu puhuda (isegi mitte pargis). Neljapäevane 8pm plaksutamine NHS töötajatele oli nädala kõrghetk ja koju ei saanud ma isegi emme ega väikeõe Eliise sünnipäevaks.

Alguses hoidsid mind tegevuses kooliasjad ja laste hoidmine. Aga kui mai keskpaigaks olid kõik eksamid tehtud, kiskus juba igavaks. Seetõttu lõin lahti oma "before I die" listi ja vaatasin, kas ja mida oleks võimalik lockdowni ajal sealt ära teha. Mõne pilli mängima õppimine kõlas nagu plaan. Teiste soovituste ja rahakoti nõu kuulda võttes tellisin endale £30 ukulele. Esimesed nädalad olid nii minule kui ka majakaaslastele ja naabritele väga rasked, aga sealt edasi oli mu tinistamine juba isegi nauditav  (vähamalt minu jaoks) ja võisin olla uhke nähtud vaeva ja tehtud töö üle. Jõusaali pidin välja vahetama jooksmas käimise vastu. Ma vihkasin jooksmist hirmsal kombel ja esimene trenn tekitas tunde, et ma olin selles ka lootusetult halb. Olin seljatanud vähamalt 3 kilomeetrit, higi voolas ja kops oli täiesti koos kui Endomondo entusiastlik hääl kõrvaklappides lausus: "Olete läbinud esimese kilomeetri ajaga 6 minutit ja 40 sekundit." Selle peale jäin tõsimeeli hämmeldusest seisma (ja tegelikult ega ma ei jaksanud enam joosta ka) ning mõtlesin elu üle tõsiselt järele. 1 kilomeeter ajaga 6 minutit ja 40 sekundit!?!? Ja ma olin nii läbi.. Asi oli halvem kui arvasin. Õnneks sai jooksmisest aga igapäevarutiin ja juuli alguseks võisin kepsutada juba 8 km nagu nalja. Järjekordne tõestus sellest, et harjutamine tõesti teeb meistriks. 

Aga kui vähegi võimalik, siis jääksin ikkagi jõusaalile ja postile truuks. 

 

Kõik see eelmainitu oli tore, aga peamine inimene, kes muutis lockdowni talutavast isegi pisut meeldivaks oli Maria, kellega me igal vabal hetkel jalutamas, päevitamas või piknikku pidamas käisime. Ta maja lähedal oli üks põhimõtteliselt mahajäetud park, kus sai aiaaugust läbi pugedes ühe mõnusa künka otsa ronida. See oli igati mõus, privaatne ja ilusa vaatega koht, kus küpsesin tänu heale ilmale juba mai lõpuks pruuniks nagu ahjukana. 

Tähistasime Maria sünnipäeva. 

Meie imeline jaanipäev. <3

Selles keelatud pargis oli ka vanakooli kiik või kuidas iganes seda leiutist ka ei kutsuta. Nalja sai meil sellega igatahes nabani. 

Juulis kui koroonareegleid pisut pehmendati, sõitsime Londoni perega Cornwalli (Inglismaa kõige läänepoolsemasse osasse). Sõit sinna oli põrgupikk, pea 7 tundi, aga lõppude lõpuks see siiski tasus ennast ära. Keskkonnamuutus oli kaua igatsetud. 

 

Nägin kaugelt ära ka Stonehenge'i. Ma ei teadnud isegi, mida oodata, aga see jäi ilmselt distantsi tõttu pisut lahjaks. 

 

Kohe peale Cornwalli reisi oli MU SUNNIPÄEV! Oh armas 21! Londoni pere laulis mu hommikul koogi ja kingitustega üles ja mind ootas ees üks igati vahva päev. Õnne soovisid inimesed, kellega polnud ammu rääkinud ja kõik lihtsalt oli selline tore. Lõuna paiku pidasime Mariaga veel ühe traditsioonilise pikniku, et tähistada mu sünnipäeva ja ühtlasi Eestisse minekut. 

 

Eestisse ei pääsenud ma 7 kuud, aga seda magusam oli koju tulek peale pikka ootust. Seda enam, et selleks ajaks oli Eesti peaaegu et koroonavaba (vähemalt võrreldes UK-ga) ja ma sain vahelduseks maski ja muu jama vaba elu nautida lausa kuu aega. Eestis oldud aeg oli korralik puhkus. Laristasin raha, nautisin head ilma ja loodust ning seiklesin mööda Eestitki. 

 

 

 

 

Augustis seadsin sammud taas Inglismaale, kus oli ootamas uus õppeaasta ja supertihe graafik. Aga enne seda oli muidugi vaja veel üks tiir seal pärapõrgu Cornwallis teha. Ka see reisike oli tore ja tekitas uue rea mu things to do listi: surfama õppimine. Aga eks näha ole, millal ma selleni jõuan. 

 

Kooliaasta võtsin vastu tohutu positiivsusega. Viimane aasta ülikoolis tõotas tulla raske aga olin pigem elevil kui hirmul. Ideid oli palju, lootused kõrged ja olin võtnud kindla sihi see aasta ikka vingelt panna. 

Augustist detsembrini oli mu graafik ilma naljata triiki täis. Inimestega suhtlemiseks leidsin aega ainult kooli või koju kõndides. Nädal jagunes umbes selliselt: P, E ja T kool, ning K, N, R ja L hoidsin lapsi. Päevad olid väga pikad ja selle kõrvalt pidin leidma veel aega praktikaks, jõusaaliks, lugemiseks, tantsimiseks, Baltic Society asjadega tegelemiseks ja paljuks muuks. 

Tihe graafik, milles aitas mul mõistust säilitada vaid mu hea ajaplaneerimine ja regulaarne 8 h und muutusid aga väga kurnavaks. Sellele veel juurde liita UK koroonaolukord ja asjaolu, et sügise lõpust algas juba uus lockdown panid mind otsustama, et jätkan uuest aastast distantsõppel Eestist. See lubas mul aja pisut maha võtta ja teise poole õppeaastast täielikult koolile pühenduda, mis tuleb ainult kasuks kui ma plaanin see kevad sihiks seatud hinnete ja tulemustega lõpetada. 

Ära tuleku raskeim osa oli perega hüvasti jätmine. Olin nende juures ju elanud 2,5 aastat ja nii lapsed kui ka mina olime üksteisesse tohutult kiindunud. Õmblesin neile jõulu- ja hüvastijätukingiks kaks vahvat jänkut ja panin kokku albumi meie seiklustest. Tundus, et kingid meeldisid neile väga ja loodan, et nad mind ikka ei unusta, sest minu südames on need kaks tegelast küll elu lõpuni. 

Viimasel õhtul panin ka mõlemaid lapsi voodisse. Väiksemat poissi magama pannes ei saanud ma talle isegi laulda nagu tavaliselt, sest nutsin nagu pöörane. Vanema tüdrukuga läks pisut kergemalt, kuna temaga saime me sellest kenasti rääkida ja enne magama jäämist jutustasime mõlemad vahvatest plaanidest, mida me võiks teha kui taas kohtume. Kui unejuttu lugedes mul siiski üks pisar voolas, lausus ta täpselt nii nagu mina talle varasematel päevadel mitu korda öelnud olin: "Ei ole hullu, et sa ära lähed! Me oleme ju sõbrad ikka edasi!" Jah. See sõpruse osa tegigi vist selle kõige keerulisemaks. Tõsimeeli, lapsed olid nende aastate jooksul ühed mu parimatest sõpradest. Mäletan hästi kui näiteks kooli järele minnes küsis üks vanem tüdruk Keitilt, kas ma olen ta lapsehoidja, siis vastas too tõsiselt: "Mhh no! Manna is my friend!... And she also looks after us." 

Eestisse jõudsin ma põhimõtteliselt viimase lennuga. Järgmisest päevast pani Eesti piirid kinni. Mis sest, et alguses tundus see põhjus rõõmustamiseks, eriti veel peale esimest negatiivset koroona testi, jäi see suur õnn üürikeseks, sest jõululaupäeval sain kõne, mis teatas, et minu uus koroonatest oli positiivne.