Vahest elu sakib ja see on okei

Ütleme nii, et enne jõule oli mul tõenäoliselt selle aast stressirohkeim periood.

Printisin raamatukogus oma hispaania keele töölehti väja kui märkasin et üks noormees tahab ka printerit kasutada. Astusin sõbralikult sammu tagasi, et ta saaks oma asjad enne mind ära teha. See tegelane seisis aga paigal ja lihtsalt vaatas mulle otsa.  Küsisin, kas saan teda kuidagi aidata ja selle peale jooksis ta minema... veider. Mõne minuti pärast oli ta tagasi. See kord küsis, kas ma tõesti ei tunne teda ära. Mul polnud õrna aimugi kes ta olla võis. Siis mainis ta jõulukaarti ja ma panin pildi kokku. See oli see sama India mees, kes aasta tagasi mind stalkis, mu blogisi tõlkis, ülipersonaalse jõulukaardi tegi, sellest video postitas ja kelle ma lõpuks ära blokkisin, sest ta oli ilmselgelt kõiki piire ületanud. Kuna ma polnud teda varem kunagi päriselus näinud, olin kusjuures üllatunud. Ta oli sõbralik, lahke ja tore. Ta palus eelmise aasta pealetükkivuse eest vabandust ja küsis, kuidas mul läinud oli. Oleks ma teda kohanud päriselus enne kui internetis, poleks ma teda võibolla veidraks pidanudki. Tagant järele mõeldes oli üks punane lipuke siiski olemas, ta teadis ise väga hästi kuidas mul vahepeal läinud oli. Järgnevatel nädalatel hakkas ta esmaspäeviti aina tihedamini juhtuma raamatukokku täpselt samal ajal kui mina seal olin. Aga kuna ta polnud otseselt häiriv, siis ei teinud ma sellest välja ja nii kestis see vist rohkem kui kuu aega. Kõik oli okei. Seda kuni päevani kui olin oma rutiinis muudatuse teinud ja sõbraga pühapäeval raamatukokku läinud. Järsku ilmus ta ei kusagilt mu laua kõrvale ja küsis, miks ma talle ei öelnud, et ma pühapäeval ka raamatukokku tulen. Ma ei osanud isegi midagi vastata.. miks ma peaks? Järgmisel päeval nägin ma teda jälle. Ta oli kuidagi kuri ja tõredam kui tavaliselt, niiet otsustasin raamatukogus õppimise sinnapaika jätta ja ära koju minna. Ta ütles et jääb veel õppima.

Buss oli võrdlemisi tühi, heal juhul 4 inimest. Loksusin rahulikult kodu poole, kuulasin kõrvaklappidest muusikat ja vaatasin esiaknast välja. Siis jäi mul aga hing kinni, süda läks pahaks ja ma tahtsin lihtsalt haihtuda. Nägin eesakna peegeldusest, et see sama mees, kelle ma olin endast maha raamatukokku õppima jätnud seisab mu selja taga ja lihtsalt vaatab mind. Istusin mõned minutid lihtsalt tardunult paigal, teadmata mida teha. Viimaks pöörasin ümber ja küsisin väga konkreetselt (ausalt öeldes tegelikult nutumaik kurgus), mida põrgut teeb ta selle bussi peal. Algul ta mängis, et see on kokkusattumus, aga lõpuks hüppas lihtsalt bussilt maha ja põgenes. 

Kas ta tahtis kontrollida ega ma oma plaanide kohta ei valetanud? Tahtis ta teada kus ma elan? Who knows.. 

Võibolla see ei kõlanud nagu teab mis big deal, aga ma olin oma nädal aega kohutavalt endast väljas ja magamata. Lisaks pidin ma sellest intsidendist kooli juhtkonda teavitama, et ma saaks rahulikult raamatukgus käia ja paar korda psühholoogi juures käima, et ma iga kord bussi istudes nutma ei hakkaks.
Õnneks peale seda ma temast rohkem midagi kuulnud pole ja kohustused aitasid samuti mõtteid mujal hoida. Aga ka nendega ei läinud kõige paremini.
Järgmine õnnetustejada algas kolmapäevaga kui ma hoidsin terve päeval lapsi ja terve öö tegin koolitööd, magades max 2 tundi.

Neljapäeval hoidsin jällegi lapsi ja õhtul kohendasin oma saatmisvalmis esseed. Kella 11 ajal õhtul mõtlesin, et hakkan otsi kokku tõmbama, et enne 00.00 töö ära saata. Meile on loengust loengusse räägitud, et vahet pole, mis ka ei juhtuks, siis töö tuleb ära saata, kasvõi mustand või märkmed. Vastasel juhul ei ilmu õpilase nimi sellesse programmigi ja siis pole ka õppejõududel midagi teha. Sellisel juhul on automaatne suvetööle jäämine, mille tulemusena võid saada aine hindeks maksimum 40% (mis on väga vilets võrreldes minu tavalise keskmise hindega) ja kui see läbi kukkuda, jäädakse aastat kordame. Ühesõnaga- töö tuli ära saata. Kerisin terve dokumendi veel korra läbi, aga siis peatus mu pilk sellel sektordiagrammil, mille värvikombinatsiooniga ma kuidagi rahul polnud. Proovisin erinevaid varjudeid punast, rohelist, kollast jne, aga kuna töö oli Samsungi kohta, siis otsustasin erinevate varjudite siniste kasuks. Kell 23.35 olin ma need õiged sinised värvid üles leidnud. Avasin siis lehekülje kuhu oma töö tuli üles laadida ja.. leht ei avanenud.
???

Süda jättis löögi vahele.

Teise ka.

Ja uduselt läbi pisarate veerisin veel kord ekraanile ilmunud sõnad kokku:

"t ö ö  v i i m a n e  s a a t m i s k e l l a a e g  o n  2 3 . 3 0."

Ma ei harrasta oma avalikus blogis roppu sõnakasutust, aga

FAAAAAAAAKKKKK

Helistasin nuttes Anettele, kellel oli Hollandis kell vist 2 öösel. Unesegaselt suutis ta mu enam vähem maha rahustada aga ikkagi järgnes sellele üks piinarikas unetu öö. 

Reedel vaatasin jällegi poolzombina lapsi ja õhtul otsustasime Mariaga peole minna. Mul oli vaja mõtted reaalsusest mujale saada ja oma haridustee allakäigule üks napsune pilk peale visata, just nagu muistsed pärslased enne tähtsaid otsuseid tegid. Alustasime Weatherspoonsisi ja edasi läksime Tiger Tigerisse. Juba uksel saime aru, et sellest tuleb hea pidu, sest  muusika mis meid vastu võttis oli täis nostalgilisi hitte. Riiete ära andmisele ja läbi otsimistele läks muidugi kohutavalt kaua aega nagu Londonis pidudel ikka, aga sisse me lõpuks saime. Võin vanduda, et ma pole elu sees nii palju tantsinud kui tollel õhtul. Pole õrna aimugi kust ma selle energia võtsin, aga oletame et see oli stress, mida ma endast välja vihtusin. Tõenäoliselt kusagil kella 3/4 paiku visati meid välja, sest see koht sulges ja me läksime seltskonnaga edasi kasiinosse. Seal istusin ma vaikselt nurgas ja jõin ära 2 kannutäit vett. Alles seal maha rahunedes sain ma aru, et olin ennast tõenäoliselt totaalsesse kaloridefitsiiti tantsinud ehk suundusime edasi sõbra poole, kus sõin korraliku hommikusöögi. Koju jõudsin ma täpselt kell 10 hommikul, kui oli aeg tööle hakata.

Kuna alkohol polnud mu verest tõenäoliselt veel teps mitte kadunud, oli mul ütlemata lõbus päev.

Õhtul tähistasime veel Londoni perega jõule ka. Avasime kingitusi, sõime jõululõunat jne. Sain kingiks ülinunnu padja laste pildiga ja reisi Barcelonasse (jehuuu) ja õhtu lõpuks tundus, et pole tegelikult sellel elul viga midagi.

Peale mõnusat olemist pidin hakkama asju pakkima ja peale umbes tunnist uinakut asusin lennujaama poole teele.

Elagu unetud ööd ja "puhkus" Eestis võis alata!