Marianne

Pühapäev Lõuna paiku jõudsin Riia lennujaama, kuhu oli kasuisa mulle järele tulnud. Ma olin ilma naljata surmväsinud. Kodutee tundus ilmatuma pikk ja ka aknast välja vaatamine polnud suurem asi meelelahutus. Olin enne tulekut teinud kõvasti plaane, mis hõlmasid ka suusatamist ja ja muid talisporte, aga auto aknast välja vaadates võisin südame rahuga kõik need plaanid maha matta (selle sama musta mulla ja pruuni heina alla, mis lume asemel mulle vastu vaatas). Õnneks olin viimaks autos igavusest magama jäänud ja ärkasin alles koduvärava ees.  Iga kord olen ma koju jõudes kõige rohkem põnevil Happy reaktsiooni pärast. Tunneb ta mu ikka ära? Nutab ta kõvasti? Pissib mulle sülle? Kelle kõrvale ta ööseks magama läheb? Ja palju muid sarnaseid elutähtsaid küsimusi trummeldas mul juba pikemat aega peas. Vastused kõigile neile küsimustele olid nagu alati rohkem kui rahuldavad- kõigi püksid jäid see kord kuivaks ja ilmselgelt tundis ta mu ära. Teine, kelle reaktsiooni ootasin oli E...

Ütleme nii, et enne jõule oli mul tõenäoliselt selle aast stressirohkeim periood. Printisin raamatukogus oma hispaania keele töölehti väja kui märkasin et üks noormees tahab ka printerit kasutada. Astusin sõbralikult sammu tagasi, et ta saaks oma asjad enne mind ära teha. See tegelane seisis aga paigal ja lihtsalt vaatas mulle otsa.  Küsisin, kas saan teda kuidagi aidata ja selle peale jooksis ta minema... veider. Mõne minuti pärast oli ta tagasi. See kord küsis, kas ma tõesti ei tunne teda ära. Mul polnud õrna aimugi kes ta olla võis. Siis mainis ta jõulukaarti ja ma panin pildi kokku. See oli see sama India mees, kes aasta tagasi mind stalkis, mu blogisi tõlkis, ülipersonaalse jõulukaardi tegi, sellest video postitas ja kelle ma lõpuks ära blokkisin, sest ta oli ilmselgelt kõiki piire ületanud. Kuna ma polnud teda varem kunagi päriselus näinud, olin kusjuures üllatunud. Ta oli sõbralik, lahke ja tore. Ta palus eelmise aasta pealetükkivuse eest vabandust ja küsis, kuidas m...

Lebasin voodis, jõllitasin lage ja taipasin taaskord, et mul on igav. Midagi oli vaja teha! Manchesteris käigust inspireerituna kirjutasin oma eestlasest koolikaaslasele, kas ta tahaks societyt (kogukonda/temaatilist gruppi) alustada. Liina oli täitsa päri ja sealt me selle lumepalli veerema lükkasimegi. Jäänud oli veel üks oluline küsimus: mis society? Ajurünnaku tulemusena oli ideid ei rohkem ei vähem kui 3: - Midagi laste teemalist. Lapsehoidjast üliõpilasi on rohkem kui küll. Sellel ideel oli aga juba eos kaks miinust: lapsehoidjatel pole reeglina tegelikult eriti aega ja vaevalt, et me tahame väljaspool laste hoidmist tegeleda veel pisut lastehoiuga. - Eestlaste society. See kukkus umbes sama kiiresti välja, sest esimese aastaga õnnestus mul leida koolis ainult üks Eestlane- Liina (või õigemini leidis tema tegelikult minu). Sellest õppeaastast olevat kuulduste kohaselt muidugi paari tükki veel liikvel nähtud, aga keegi ei osanud midagi täpsemat öelda. - BALTIC SOCIETY, ...