Tahan veel!

Pühapäev

Lõuna paiku jõudsin Riia lennujaama, kuhu oli kasuisa mulle järele tulnud. Ma olin ilma naljata surmväsinud. Kodutee tundus ilmatuma pikk ja ka aknast välja vaatamine polnud suurem asi meelelahutus. Olin enne tulekut teinud kõvasti plaane, mis hõlmasid ka suusatamist ja ja muid talisporte, aga auto aknast välja vaadates võisin südame rahuga kõik need plaanid maha matta (selle sama musta mulla ja pruuni heina alla, mis lume asemel mulle vastu vaatas). Õnneks olin viimaks autos igavusest magama jäänud ja ärkasin alles koduvärava ees.
 Iga kord olen ma koju jõudes kõige rohkem põnevil Happy reaktsiooni pärast. Tunneb ta mu ikka ära? Nutab ta kõvasti? Pissib mulle sülle? Kelle kõrvale ta ööseks magama läheb? Ja palju muid sarnaseid elutähtsaid küsimusi trummeldas mul juba pikemat aega peas.
Vastused kõigile neile küsimustele olid nagu alati rohkem kui rahuldavad- kõigi püksid jäid see kord kuivaks ja ilmselgelt tundis ta mu ära.



Teine, kelle reaktsiooni ootasin oli Eliise. Pisut häbelikuna kõõlus ta ukse najal kuni küsisin, kas ta tahab äkki mulle kalli ka teha. Vastus oli konkreetne jah, millele järgnes kõva-kõva kallistus.
Emme oli ka nagu emme ikka. Üliemotsionaalne ja minu tulekuks valmistunud. Tänu sellele ootas mind hubane jõulukaunistustega tuba kuhu oli puhas rõõm maanuda.
Ka Jürgen polnud teps mitte muutunud. Kõigepealt tuli ta mu tuppa, pressis endale Eliise lumekuninganna Elsa pildiga kontsakingad jalga ja niisama tüütas mind. Siis avastas ta, et emme oli mulle ostnud uue nuustiku ja hambaharja, aga temale mitte. Selle peale kooris ta mu uhiuue nuustiku pakist lahti, pigistas selle kokku ja lasi oma kaenla all lahti (et sealne higi minu puhtasse nuustikusse imbuks). Rõve. Kuna füüsiliselt pole minust talle vastast juba head mitu aastat, otsustasin lihtsalt ruttu pessu minna, enne kui see huligaan mu nuustikuga midagi hullemat korda saadab. Kuid juba lendas vannitoa aken lahti ja mu nuustik sellest välja... Põrgu päralt! Peale mõningat jagelemist ja kergemat rüselust andsin alla ja läksi puhkasin oma väsinud traumeeritud hinge. Viimaks kui vannituppa läksin, oli mu nuustik õnneks ilusti kraanikausikapile pandud.. ja meesteduššigeelist läbi immutatud. :)
Sain pesus käidud ning maskuliinne lõhn ninas hakkasin kättemaksu hauduma. Jürgenil oli plaan minna õhtul kluppi 5 miinuse peole ja mis saaks olla jubedam, kui vanem õde peol sõprade ees piinlikkust valmistamas? Kahjuks aga vajusin ma selle hiilgava plaani asemel juba kell 7 õhtul sügavasse unne.
Nii palju siis kättemaksust.

Esmaspäev

Uni läks ära vara ja kuna ülejäänud pere veel magas, helistasin Anettele. Läksime Võru linnaga arenguvestlust pidama, et üle vaadata, mis on vahepeal korda saadetud. Tuuri alustasime Kagu-Keskusest. See oli küll pettumus. Väljast tundus juurdeehitus suur ja paljulubav, aga sisse minnes oli kõik täpselt sama, ainult Humana oli oma logo muutnud. Koreli äärne uuendus tundus aga see eest päris asjalik ja kena. Järgmine peatus oli MAKSIMARKET. Appi kuidas ma seda poodi armastama ja hindama olen hakanud! NB! Postitus pole Maksimarketi poolt sponsoreeritud! :D Lihtsalt imeline koht! Lasin silmadel kohukese ja jäätise letil tantsida, katsusin musta leiba ja uurisin ahastuses Coca Cola maitselisi Domino küpsiseid. Fantastiline!
Koju jõudes olid teisedki end jalule saanud ja hakkasime Jürgeniga issi juurde minekuks sättima. Jõudsin juba jõulukingi pärast pead murdma hakata, kui meenus, et meil on üleeelmisest aastast ta jõulukink veel alles. (Ta keeldus seda vastu võtmast.) Õnnetuseks oli see aga olnud sünnipäevakink, niiet kaarti pidime pisut uuendama jõulusoovide ja kuupäeva osas, aga villased sokid jõulukingina olid endiselt ütlemata asjakohased. Lisasime sünnpäeva õnnesoovidele häid jõule ka lõppu ja kink missugune. Ka see kord ei tahtnud ta seda vastu võtta, aga viimaks kui veensime mitu aastat see meil kapi peal seisnud oli, saime üle antud. Loodan, et talle meeldis.
Venda ja isa oli veider koos vaadata. Nad pole elu jooksul teab mis palju aega koos veetnud aga hoolimata sellest on nad hirmutavalt sarnased. Selle all pean silmas nii nende olemust kui ka füüsilist välimust. Räägivad vähe aga tabavalt, unikaalne huumorisoon ja mõlemad 2 latti, kelle kõrval mina kui pikk tüdruk oma 173 sentimeetriga lausa naljanuber tundun.
Peale issi juures käiku tegime veel emmega järgmise päeva tarbeks ühe suurema jõulušopingu ja õhtul sain hakata kinke pakkima. Kuna ma läksin Eestisse ainult ühe väikese kotiga, oli mu garderoobivalik selleks nädalaks uskumatult limiteeritud (2 paari pükse, 2 särki, 2 sokki jne), sest enamiku ruumist võtsid pisikeseks pressitud kingid. Aga nagu ma tõestasin, siis olin ma selleks ohverduseks oma lähedaste nimel valmis.
Küll ma olen ikka hea inimene.

Teisipäev
JÕULUD

Hakkisin kohe hommikul usinasti õhtu jaoks salatimaterjali lõikuma. Emm käis veel tiiru poes ja olimegi valmis maale minema. Vanaisa oli tõeline rõõmupall ja tervitas mind ühe korraliku kõva ja saepuruse kalliga. Hakkasin elamist kasima ja kraamima kuni emm kuuske otsima läks. Jürgen logeles nagu alati niisama kiiktoolis. (Ma ei saanud seda ju mainimata jätta kui mina samal ajal koristasin.) Mõne tunni pärast oligi köök teinud läbi totaalse muutumise, kuusk oli ehitud ja jõuluõhtu võis alata. Mina askeldasin veel söökidega, käidi saunas ja vaadati telekat. Kui kõik oli valmis, liitusime onupoja perega ja söögiralli võis pihta hakata. Kusjuures endalegi kurvastuseks ei olnud ma üldse näljane ja piirdusin peamiselt salati ja kartulikrõpsudega.

Jõuluõhtu täht oli muidugi JÕULUVANA.
Kuna Eliise oli oma lasteaia peo ajal haiglas olnud, otsustasime tema jaoks ühe tekikoti kinke täis toppida, onupoeg Maero (jõuluvana kostüüm põues) vetsu saata ja võrdlemisi kõhna jõuluvana tuppa kutsuda.
Eliise reaktsioon ületas absoluutselt kõiki ootusi.
Ma pole teda veel kunagi nii tõsise ja keskendununa näinud. Oli ilmselge, et ta pühendas viimse kui ühe oma ihuraku tubli olemisele ja ome etteastete edukale sooritamisele. Ta luges ülimhoolekusega oma salme ja esitas väga konkreetselt oma tantsukavagi. See pani mind pisut mõistma, miks vanemad oma lastele kogu selle jõulukrempli osas valetavad- nii tore ja armas on seda organiseeritud näitemängu vaadata. :D
Pakkide lunastamine käis meie perele traditsiooniliselt luuletust lugedes. Vanaisa luges oma klassikalist salmi, millega on ta vist terve oma elu kinke kätte saanud, tädipoeg nagu ikka anekdoote jne. Ootamatult kõlas õhtu jooksul ka nii mõnigi vene keelne luulerida, mis oli tõeliseks üllatajaks, arvestades, et kogu meie pere on keelte valdkonnas katastroofiliselt halb. Tundus, et minagi olin hea laps olnud, sest sain lausa 2 kinki: lõhnaõli ja vinge koti. Samas ei pruugi see olla mitte mingisugune näitaja, sest Jürgenile oli üks ütlemata lahke päkapikk organiseerinud uued Vansid ja Calvin Kleini pesu, mida ta polnud mitte mingil juhul ära teeninud. Huvitav, kes see helgekäeline jõuluvana abiline küll oli?

Peale kinkide avamist saatsime Jõuluvana taas teele ja huvitaval kombel jõudis onupoeg just tema lahkudes vetsust tagasi. Milline ebaõnn! Söömine võis jätkuda aga nüüd juba lauamängude saatel. Ja seda lausa varajaste hommikutundideni.  Lauamängu nimi oli "Mind" ja ülesanne oli kerge- tuli panna teatud arv numbreid kasvavas järjekorras lauale üksteisega räkimata ja üksteisele kaarte näitamata. Meie tegime tõenäoliselt pisut sohki, sest me siiski rääkisime, aga vestlus nägi välja enam-vähem selline:
 Kas sa oled lähedal?

No ma olen suht lähedal..

Okei, ma arvan et mina olen siis lähemal kui sina?

Oled sa kindel? sest ma olen ka ikkagi üsna lähedal.
No okei pane siis sina kui sa oled lähemal.
Ei ma arvan, et sina oled tegelikult ikka lähemal.

jne

Parim osa oli see, kuidas ma sain terve mängu aeg Jürgeni käest sõimata. Kui ma panin kaardi valel ajal, siis ma olin loll värdjas, kes ei oska mängida ja kui keegi teine eksis, siis sain ikka sõimata, sest ma olevat kaarte halvasti seganud.

Kuna meie pere fotograaf mängis jõuluvana ja hiljem lauamänge, siis pilte pole sellest õhtust just kuigi palju. 

Taustavalikut palun mitte kritiseerida. 

Kolmapäev

Hommikul ärkasid kõik päris hilja, isegi vanaisa ei saanud enne 10 maast lahti. Tundus, et kõigil oli olnud tore ja väsitav jõuluõhtu. Käisime hommikul ka perega surnuaial. Mul oli pisut kahju, et eelmisel õhtul polnud surnuaial käimiseks aega leidnud, sest juba päevavalges oli südantsoojendav näha kõiki neid küünlaid. Edasi kiirustasime tagasi Võrru, et õigeaegselt kinoekraani ette "Frozen 2." vaatama jõuda. Armas film oli ja Olafi surm (ja taassünd) olid väga liigutavad. Vabandust kui nüüd spolilisin. Eliise jäi ka vist üsnagi rahule, kuigi sisu oli tõenäoliselt tema vanusele siiski liiga keeruline. Kinost jooksime ruttu tagasi koju, pakkisin oma 7 asja ja lippasin bussijaama, kust sõitsime Anna-Liisiga Tartusse. Tee möödus lobisedes ruttu ja ma sain aru, kui väga ma oma sõpru igatsenud olin. Tartu bussijaamas võttis meid vastu armas Marttikene, kes meid lahkelt suhkruissi kombel taksoga poodi šoppama sõidutas. Poodlesime nagu traditsiooniline eesti pere- korvi lendasid nii pitsad kui ka võikumaterjal, õhtune naps ja hommikune Värska. Martti juurde jõudes avaldas meile sügavalt muljet selle noormehe puhtus ja organiseeritus. Kuna ma olen teda ikka hea jupp aega teadnud, oleksin ma oodanud tavalist poissmehe korterit koos paari vedeleva õllepudeliga toa nurgas. Kuid ta suudab mind peale kõiki neid aastaid siiski üllatada ja seda esimest korda vist heas mõttes:  põrandal polnud tolmukübetki, peeglid ja aknad läikisid, elamine oli modernne ja hubane, kapis olid sokid ja aluspesugi eraldi korvidesse sorteeritud ja tõenäoliselt toonilisse järjestusse ka seatud. (Mitte et ma nuhkinud oleks, ta tegi ise lihtsalt võrdlemisi detailse majatuuri).
Tegime endal olemise mõnusaks, tipikastmed ja pitsad valmis ja hakkasime sööma-jooma. Tahtsin Marttile jõuludeks kinkida seda samust "Mind" mängu, aga kuna seda poes polnud, ostsin lihtsalt joonistusbloki ja hakkasime Anna-Liisiga käsitsi 100 numbrikaarti meisterdama. Mina kirjutasin numbreid ja Anna-Liis lõikus käed villis, aga minul ka ei lasknud teha, sest ma olevat aeglane. Kõik valmis- saime õhtuga pihta hakata. Peale mõne tunnist chillimist võisin öelda et ma tundsin ennast võrdlemisi rõõmsatujuliselt ja sama sai öelda ka mu seltsiliste kohta. Klubis läksid Anna-Liis ja Martti sisse, aga minuga taheti pidada üks väike vestlus kurja kuulutaval teemal "Nonii neiu, kuidas teil ka enesetunne on?". Põimisin asjalikult sõrmed enda ees kokku (tõenäoliselt püüdes tõestada oma kainust) ja lubasin, et joon hästi hästi palju vett. See oli tark otsus ja nii ma ka tegin. Klubis oli lõbus, tantsisime palju. Anna-Liisil näkkas hästi. Ainus jama oli, et talle ei pakkunud see kala üldse huvi. Martti oli seevastu ütlemata nördinud, et tema päris kuivale jäi. Seda vähemalt hetero kategoorias, sest  Anna-Liisi kala sebis poole kohaga ka teda, niiet olukord polnud veel lootusetu. Pole kindel kas meeleheitest või rõõmust hakkas Martti aga aina tihedamini suitsuruumis käima ja iga korraga läks tema seisukord (lõpuks istumiskord) aina hullemaks. Kusagil kella 3(?) ajal saime aru, et tark oleks midagi hamba alla hankida ja koju minna. Pesime Stigi hambapesulaulu saatel kikud puhtaks ja keerasime ennast kerra.

Uni oli magus, ainult et iga kord kui ma öösel vett jõin, kostis toanurgast "Ma tahan ka juua" ja nii kaotas Anna-liis öö jooksul ära 3 veepudelit ja ma pidin pidevalt endale uut joogipoolist otsimas käima.

Neljapäev

Ärkamisega sellel hommikul ei kiirustatud. Minu kaasvõitlejatel polud vist kõige parem olla, aga mina olin küll nagu uuestisündinud. Tuju oli hea ja vaim hakkamist täis. Sõime hommikust ja chillisime niisama. Viimaks saime Anna-Liisi vanematega koju.



Läksin ja magasin paar tundi kuni oli aeg gümnaasiumiaegsete sõbrannade Anette, Reili ja Annabelliga kokku saada. Alustasime Õlle17s ja edasi läksime Taevasse. Jutsutasime oma möödunud tegevustest, orientatsioonist, LGBT probleemidest ühiskonnast ja muust olulisest. Õhtu hämardudes viskas Anette mu koju ja oli aeg ka neile mõneks ajaks tsau öelda. Õnneks on see iga korraga pisut vähem kurb, sest nüüdseks olen ma aru saanud, et iga kord Eestis käies saan ma kokku ühtede samade inimesega. Sellest võin ma loodetavasti järeldada, et need sõbrad on ikka kohe päris sõbrad.

Reede

Reede hommikul hüppasin kiirelt pesust läbi ja seadsin sammud Tartu poole. Kohtusin kolmapäeval klubis ühe ütlemata sümpaatse noormehega, kellega oli plaan ERMis käia. Bussiajad kuidagi ei klappinud ja muud variandid tundusid ka keerulised niiet viimaks hüppasin emme auto rooli ja sõitsin ise sinna. Olgu siin kohal mainitud, et ma olen viimase 2 aasta jooksul autoga v ä g a vähe sõitnud ja Tartus polnud ma teab mis ajast käinud. Õnneks jõudsin elusalt kohale ja olin meeldivalt üllatunud, et ma hoolimata kobatsemistest ühtki eluohtlikku olukorda ei põhjustanud. Vähemalt minu teada mitte. Ma olin ERMis varem käinud ja mäletasin, et see oli suur ja põnev, aga kui aus olla, tundus teine kord kogu temaatika kuidagi laiali valguv ja seosetu. Kui kõik sai läbi käidud, istusime pisut veel kohvikus ja oligi aeg tagasi sõita. See kord ei läinud mul sõiduga nii hästi, tõenäoliselt oli asi selles, et selle härrase kohalviibimine tõstis kõvasti pinget, aga jällegi- kõik jäid ellu.
Koju jõudes lippas juba uksele vastu rõõmus Eliise, kellele ma olin lubanud spaõhtut. Panime asjad kokku ja tüdrukute õhtu võis alata. Hullasime basseinides oma poolteist tundi, jutustasime, naersime ja vaidlesime, millisesse basseini järgmiseks minna. Kuna otse koju minek ei tulnud kõne allagi, lubasin Eliisele, et käime peale ujumist veel kusagil söömas ka ning ostame friikaid ja jäätisekokteili. Sellisel diilil oli juba pisut rohkem väljavaateid ja lõpuks saime täiesti ilma nututa Kubija spast välja jalutatud. Õlle17es oli palju vanu tuttavaid ja päris tuus oli oma väikese õega sisse jalutada. Sõime kõhud ilusti täis ja lasime magustoidulgi hea maitsta. Enne koju minekut pakkus väike Eliise veel ühe korra lootusrikkalt: "Nannu, äkki lähme uuesti ujuma?".

Laupäev

Laupäeva hommikul oli äratus üsna vara, sest tahtsin veel oma endise workout buddy ja niisama laheda semu Peeloga kokku saada. Kõndisime mööda Tamula äärt ja viisime üksteist elu uuendustega kurssi. Tore catch up nagu temaga alati olnud on.
Koju jõudes olid teisedki vaikselt ärkamas ja ma nautisin kodumõnusi veel täiel rinnal. Käisin lällasin niisama oma hommikumantlis ringi, vaatasin Eliisega telekat ja kaisutasin Happyt. Muide, Happy magas viimse kui ühe öö minu kõrval!

Kella 12 paiku asusime emmi ja kasuisaga Riia poole teele. Kohale jõudes otsisime terve igaviku mingit normaalset söögikohta. Lõpuks läksime ühte suvalisse pitsarestorani, mis osutus aga mu uueks lemmikkohaks. Püreesupp ja õhuke pitsa viisid lihtsalt keele alla!
Lennujaamas jätsime jumalaga ja olingi jälle omapead.
Pisut enne südaööd jõudsin koju (Londonisse) ja ma olin jälle/ikka veel nii-nii väsinud.

Mul oli Eestis väga vähe aega ja kaugeltki ei jõudnud ma teha kõike, mida oleksin tahtnud teha, aga hoolimata sellest oli see võrratu nädal!
♡

Vahest elu sakib ja see on okei

Ütleme nii, et enne jõule oli mul tõenäoliselt selle aast stressirohkeim periood.

Printisin raamatukogus oma hispaania keele töölehti väja kui märkasin et üks noormees tahab ka printerit kasutada. Astusin sõbralikult sammu tagasi, et ta saaks oma asjad enne mind ära teha. See tegelane seisis aga paigal ja lihtsalt vaatas mulle otsa.  Küsisin, kas saan teda kuidagi aidata ja selle peale jooksis ta minema... veider. Mõne minuti pärast oli ta tagasi. See kord küsis, kas ma tõesti ei tunne teda ära. Mul polnud õrna aimugi kes ta olla võis. Siis mainis ta jõulukaarti ja ma panin pildi kokku. See oli see sama India mees, kes aasta tagasi mind stalkis, mu blogisi tõlkis, ülipersonaalse jõulukaardi tegi, sellest video postitas ja kelle ma lõpuks ära blokkisin, sest ta oli ilmselgelt kõiki piire ületanud. Kuna ma polnud teda varem kunagi päriselus näinud, olin kusjuures üllatunud. Ta oli sõbralik, lahke ja tore. Ta palus eelmise aasta pealetükkivuse eest vabandust ja küsis, kuidas mul läinud oli. Oleks ma teda kohanud päriselus enne kui internetis, poleks ma teda võibolla veidraks pidanudki. Tagant järele mõeldes oli üks punane lipuke siiski olemas, ta teadis ise väga hästi kuidas mul vahepeal läinud oli. Järgnevatel nädalatel hakkas ta esmaspäeviti aina tihedamini juhtuma raamatukokku täpselt samal ajal kui mina seal olin. Aga kuna ta polnud otseselt häiriv, siis ei teinud ma sellest välja ja nii kestis see vist rohkem kui kuu aega. Kõik oli okei. Seda kuni päevani kui olin oma rutiinis muudatuse teinud ja sõbraga pühapäeval raamatukokku läinud. Järsku ilmus ta ei kusagilt mu laua kõrvale ja küsis, miks ma talle ei öelnud, et ma pühapäeval ka raamatukokku tulen. Ma ei osanud isegi midagi vastata.. miks ma peaks? Järgmisel päeval nägin ma teda jälle. Ta oli kuidagi kuri ja tõredam kui tavaliselt, niiet otsustasin raamatukogus õppimise sinnapaika jätta ja ära koju minna. Ta ütles et jääb veel õppima.

Buss oli võrdlemisi tühi, heal juhul 4 inimest. Loksusin rahulikult kodu poole, kuulasin kõrvaklappidest muusikat ja vaatasin esiaknast välja. Siis jäi mul aga hing kinni, süda läks pahaks ja ma tahtsin lihtsalt haihtuda. Nägin eesakna peegeldusest, et see sama mees, kelle ma olin endast maha raamatukokku õppima jätnud seisab mu selja taga ja lihtsalt vaatab mind. Istusin mõned minutid lihtsalt tardunult paigal, teadmata mida teha. Viimaks pöörasin ümber ja küsisin väga konkreetselt (ausalt öeldes tegelikult nutumaik kurgus), mida põrgut teeb ta selle bussi peal. Algul ta mängis, et see on kokkusattumus, aga lõpuks hüppas lihtsalt bussilt maha ja põgenes. 

Kas ta tahtis kontrollida ega ma oma plaanide kohta ei valetanud? Tahtis ta teada kus ma elan? Who knows.. 

Võibolla see ei kõlanud nagu teab mis big deal, aga ma olin oma nädal aega kohutavalt endast väljas ja magamata. Lisaks pidin ma sellest intsidendist kooli juhtkonda teavitama, et ma saaks rahulikult raamatukgus käia ja paar korda psühholoogi juures käima, et ma iga kord bussi istudes nutma ei hakkaks.
Õnneks peale seda ma temast rohkem midagi kuulnud pole ja kohustused aitasid samuti mõtteid mujal hoida. Aga ka nendega ei läinud kõige paremini.
Järgmine õnnetustejada algas kolmapäevaga kui ma hoidsin terve päeval lapsi ja terve öö tegin koolitööd, magades max 2 tundi.

Neljapäeval hoidsin jällegi lapsi ja õhtul kohendasin oma saatmisvalmis esseed. Kella 11 ajal õhtul mõtlesin, et hakkan otsi kokku tõmbama, et enne 00.00 töö ära saata. Meile on loengust loengusse räägitud, et vahet pole, mis ka ei juhtuks, siis töö tuleb ära saata, kasvõi mustand või märkmed. Vastasel juhul ei ilmu õpilase nimi sellesse programmigi ja siis pole ka õppejõududel midagi teha. Sellisel juhul on automaatne suvetööle jäämine, mille tulemusena võid saada aine hindeks maksimum 40% (mis on väga vilets võrreldes minu tavalise keskmise hindega) ja kui see läbi kukkuda, jäädakse aastat kordame. Ühesõnaga- töö tuli ära saata. Kerisin terve dokumendi veel korra läbi, aga siis peatus mu pilk sellel sektordiagrammil, mille värvikombinatsiooniga ma kuidagi rahul polnud. Proovisin erinevaid varjudeid punast, rohelist, kollast jne, aga kuna töö oli Samsungi kohta, siis otsustasin erinevate varjudite siniste kasuks. Kell 23.35 olin ma need õiged sinised värvid üles leidnud. Avasin siis lehekülje kuhu oma töö tuli üles laadida ja.. leht ei avanenud.
???

Süda jättis löögi vahele.

Teise ka.

Ja uduselt läbi pisarate veerisin veel kord ekraanile ilmunud sõnad kokku:

"t ö ö  v i i m a n e  s a a t m i s k e l l a a e g  o n  2 3 . 3 0."

Ma ei harrasta oma avalikus blogis roppu sõnakasutust, aga

FAAAAAAAAKKKKK

Helistasin nuttes Anettele, kellel oli Hollandis kell vist 2 öösel. Unesegaselt suutis ta mu enam vähem maha rahustada aga ikkagi järgnes sellele üks piinarikas unetu öö. 

Reedel vaatasin jällegi poolzombina lapsi ja õhtul otsustasime Mariaga peole minna. Mul oli vaja mõtted reaalsusest mujale saada ja oma haridustee allakäigule üks napsune pilk peale visata, just nagu muistsed pärslased enne tähtsaid otsuseid tegid. Alustasime Weatherspoonsisi ja edasi läksime Tiger Tigerisse. Juba uksel saime aru, et sellest tuleb hea pidu, sest  muusika mis meid vastu võttis oli täis nostalgilisi hitte. Riiete ära andmisele ja läbi otsimistele läks muidugi kohutavalt kaua aega nagu Londonis pidudel ikka, aga sisse me lõpuks saime. Võin vanduda, et ma pole elu sees nii palju tantsinud kui tollel õhtul. Pole õrna aimugi kust ma selle energia võtsin, aga oletame et see oli stress, mida ma endast välja vihtusin. Tõenäoliselt kusagil kella 3/4 paiku visati meid välja, sest see koht sulges ja me läksime seltskonnaga edasi kasiinosse. Seal istusin ma vaikselt nurgas ja jõin ära 2 kannutäit vett. Alles seal maha rahunedes sain ma aru, et olin ennast tõenäoliselt totaalsesse kaloridefitsiiti tantsinud ehk suundusime edasi sõbra poole, kus sõin korraliku hommikusöögi. Koju jõudsin ma täpselt kell 10 hommikul, kui oli aeg tööle hakata.

Kuna alkohol polnud mu verest tõenäoliselt veel teps mitte kadunud, oli mul ütlemata lõbus päev.

Õhtul tähistasime veel Londoni perega jõule ka. Avasime kingitusi, sõime jõululõunat jne. Sain kingiks ülinunnu padja laste pildiga ja reisi Barcelonasse (jehuuu) ja õhtu lõpuks tundus, et pole tegelikult sellel elul viga midagi.

Peale mõnusat olemist pidin hakkama asju pakkima ja peale umbes tunnist uinakut asusin lennujaama poole teele.

Elagu unetud ööd ja "puhkus" Eestis võis alata!

Baltic society

Lebasin voodis, jõllitasin lage ja taipasin taaskord, et mul on igav. Midagi oli vaja teha! Manchesteris käigust inspireerituna kirjutasin oma eestlasest koolikaaslasele, kas ta tahaks societyt (kogukonda/temaatilist gruppi) alustada. Liina oli täitsa päri ja sealt me selle lumepalli veerema lükkasimegi.

Jäänud oli veel üks oluline küsimus: mis society?

Ajurünnaku tulemusena oli ideid ei rohkem ei vähem kui 3:

- Midagi laste teemalist. Lapsehoidjast üliõpilasi on rohkem kui küll. Sellel ideel oli aga juba eos kaks miinust: lapsehoidjatel pole reeglina tegelikult eriti aega ja vaevalt, et me tahame väljaspool laste hoidmist tegeleda veel pisut lastehoiuga.

- Eestlaste society. See kukkus umbes sama kiiresti välja, sest esimese aastaga õnnestus mul leida koolis ainult üks Eestlane- Liina (või õigemini leidis tema tegelikult minu). Sellest õppeaastast olevat kuulduste kohaselt muidugi paari tükki veel liikvel nähtud, aga keegi ei osanud midagi täpsemat öelda.

- BALTIC SOCIETY, täiuslik, kas pole?

Alustuseks üritasime leida Baltimaadest pärit õpilasi. See oli keerulisem kui me arvasime ja täiesti pöörane kui paljudele inimestele ma nende paari nädala jooksul kirjutasin. Paljud olid huvitatud aga paljud olid ka kooli juba lõpetanud, praktika aastal, Erasmus aastal jne. Õnneks oli aga üsna pea lausa 15 inimest koos. 

Organiseerisime esimese kokkusaamise, kus täisime pabereid ja vaatasime üle, kas meil on ka reaalselt punt koos. Komisjoni liikmeid valisime 4: mina president, läti neiu aitab üritustega ja 2 leedu kutti raha ja sotsiaalmeedia poolega. Super tore seltskond, kellega asju ajada. Keeruliseks tegi asja ainult see, et kooli poolt oli täiesti võimatu mingit tagasisidet või isegi lihtsalt infot saada. Igale meilile ootasime vastust vähemalt 2 nädalat ja nii oli alguses meie arenguprotsesski aeglane. Lõpuks lõime lihtsalt käega ja otsustasime asju ajada hoolimata sellest, kas kool meie tegevuse heaks kiidab või mitte.

Teisel kohtumisel arutasime potensiaalseid üritusi ja suhteliselt spontaanselt organiseerisime esimese Baltic filmiõhtu Eesti majas. Kahjuks sai osalejad ühe käe sõrmedel üles loendada, aga no polnud hullu. Järgmine kokkusaamine oli meil kooli baaris, kus oli seltskond juba suurem, sõime-jõime ja mängisime lauamänge. Pidime ikka kõik tõdema, et tee mis tahad, aga sarnasest kultuurikeskkonnast pärit inimestega on ikka hoopis teistsugune klapp. Ühesõnaga väga mõnus õhtu oli. 

Järgmiseks korraldasime jõuluõhtusöögi Baltic restoranis (ja kerge afterparty). Restoran oli kena, aga kahjuks vaatasid menüüst vastu peamiselt poola ja vene söögid. Eestit polnud kusjuures kordagi kusagil mainitudki. Söögid olid see eest head ja ka "baltic flavoured vodka" läks kõigil ludinal alla. Edasi läksime pubisse, kus tegime veel mõned dringid ja uhke kollektsiooni Instarami videosi. Minu ja Maria kulul hakati kohe ka nalja viskama, kuidas me ei sobi Baltic Societysse, sest me ei kanna eriti hästi alkoholi ja viime meie üleüldsist mainet niiviisi kõvasti alla. :D No vabandust. 

Pubi pandi kesköö paiku kinni ja kuna kõik pidid järgmine päev kas tööle või kooli minema, läksid enamik inimesi koju. Minul ja Marial oli aga peotuju hoolimata järgmise päeva kohustsustest juba võimust võtnud, niiet tegime veel paar shotti ja seadsime sammud klubi poole. Edasi läheb see lugu juba teise teemasse niiet tõmbaks siin kohal otsad kokku. Mainiks veel, et seltskond on meil tõeliselt lahe ja ei jaksa ära oodata uue aasta seiklusi selle rahvaga. 

Followige Instagramis: balticsociety ;)

Armastan neid inimesi!