Manchester

See oli oktoobri alguses kui mul oli veel aega, muru oli rohelisem, päike eredam ja kodutööde tähtajad ei tülitanud mind veel mitte üks teps. Oli täiuslik aeg kusagil käia.. näiteks Manchesteris!

Kui olin oma tööpäeva lõpetanud, võtsin jalad selga ja lidusin tuhatnelja rongijaama poole- puhkus võis alata! Kahjuks rauges minu entusiasm juba vähem kui poole tunni pärast, kui makseterminalist vaatas mulle vasu 80 naelane arve ühe otsa pileti eest ehk siis umbes 95 eurot ainuüksi sinna saamimse eest. Tuhat ja tuline! Ostsin selle pileti nutumaik kurgus ikka ära, sest ma tõesti vajasin seda minipuhkust. Sõit läks üsna ruttu ja rongijaamas ootas mind Rob, üliõpilasest eesi kutt Manchesteris, kes lubas mulle seal ka peavarju pakkuda. Käisime kohvikus söömas-joomas, puhusime juttu ja asusime kergele linnaekskursioonile. Linn oli kena ja Rob maalis sellest muidugi veelgi imelisema pildi juttudega pussitamistest, varastest, Suurbritannia ohtlikuima linna tiilist ja kodutute rekordist- imeline! Koju minnes haarasime teeäärsest poest paar siidrit filmiõhtuks ja kohale jõudes hakkas pihta tüüpiline filmiõhtu stsenaarium, mis algab tunniajalise õige filmi otsingutega. Lõpuks saime ikka hakkama ja lisaks osutus väljavalitu "Shutter Island" võrratuks filmiks. Täpselt seda tüüpi film, mida ei saa mitu päeva peast ja avastad ikka ja jälle ennast seda analüüsimast.

Kui film sai läbi, teatas Rob mulle ülimkonkreetsusega, võibolla isegi pisut tõredalt ja ennast kaitsvalt, et ega ma tema tuppa küll ei jää, ta teeb mulle kõrvaltuppa voodi ja parem oleks et ma sinna lähen. 

Ma ei osanud isegi midagi öelda hahah. Alustuseks, see kõlas nagu ma oleksin väga pealetükkiv olnud ja ma võin käsi südamel lubada, et ma polnud midagi teinud ja mul polnud isegi midagi mõttes. Teiseks, tõsi, ma olen päris kaua olnud üksik vallaline neiu, aga kohe kindlasti pole ma nii meeleheitel, et minus ohtu võiks näha. Kolmandaks, äkki ma oleksin pidanud juba enne filmisubtiitreid püsti kargama ja teise tuppa pagema, et mingeid signaale valesti ei loetaks? Kurat neid mehi teab... aga ehk oli see karm pussitamiste pealinn Manchester ta lihtsalt pisut paranoiliseks muutnud ja mine tea kui hullud need naised seal veel on. :D

Mu kõrvaltoa pesa oli igaljuhul mõnus, lugesin raamatut, tegime Robiga minu toas kerge venekeele kursuse ja tõmbasin ennast kerra.

See oli üks paganama lõõgastav hommik: tegin endale teed, lugesin holokausti vastuteooriaid, jätkasin raamatuga, veel tassike teed ja veel pisut lugemist. Võibolla ei kõla see teab mis erilisena, aga minu igapäevane äratus on tegelikult kell 7 laste kilgete ja kisa saatel. Seega oli vaikus ja tassike teed kõik, mida mu hing ühelt oktoobrihommikult ihkas. Ärgates tegi Rob meisterkokana meile hommikusöögiks krõbinaid piimaga ja küsis nagu muuseas, et miks ma õhtul ta tuppa rääkima ei tulnud. Mõtlesin selle peale vaid muie näol et kas ta teeb nalja või? Ma ei julgenud ta toa poole enam vaadatagi. 😅

Kõhud täis ja tuju hea kepsutasime linna. Kolasime mööda raamaukogu ja muuseume. Peamine raamatukogu, mille külastamist olin südamest oodanud oli kahjuks kinni, aga muidu oli ikkagi tõsiselt lahe. Pidin tõdema et Manchesteri ajalugu oli sama muljetavaldav kui Robi teadmised. Esimene arvuti, tööstusrevolutsioon, vanim raamatukogu, esimene rongiliin, naiste õigused ja paaaaaaaalju muud põnevat.  

Kui muuseumitest küll sai, käisime lõunat söömas, sõitsime niisama lõbu pärast bussiga ringi ja jutuks tulid ülikoolide societyd, mis võiksid tõlkes olla ehk kogukonnad (?). Rääkisin talle, et tahtsin juba esimesel aastal mõnega liituda, aga mitte ükski neist ei kõnetanud mind. Valikus olid erinevad kogukonnad kristlastele, itaallastele, hispaanlastele, venekeelekõnejatele, feministidele, trennitegijatele jne jne. Rob, kes on juba head mitu aastat ülikoolis oma Society käekäiku dirigeerinud, soovitas mul alustada ise society. See oli ütlemata hea killuke nõud niiet sellest lähemalt juba järgmises postituses. See lause kõlas nagu ma oleksin mõni tähtis suunamudija, aga tegelikult tahtsin lihtsalt öelda, et ma kirjutan sel teemal eraldi postituse. :D
Igatahes jalutasime veel pisut ringi, käisime geide linnaosas (kus olevat ka marukihvt ühissaun) ja oligi mul aeg tagasi Londonisse minna. 

Siin üks kaunis pilt minust Manchesteris. 

Terve teise päeva käis läbi linna rattaralli ja kulutasime ütlemata palju energiat et mitte ratta alla jääda ja ohutult teid üleada. 

Tagasiteel istus rongis mu vastas üks naine. Harilik naine: ühes käes telefon, teises veinipudel, silmad paistes, meik laiali ja nuuksus lohutamatult. Umbes peale poolt tundi, kui nuuksumine tasapisi valjuhäälseks nutuks muutus ja ta sõnumeerimisest pausi tehes telefoni lauale virutas, küsisin talt, kas kõik on korras.
(JAH MARIANNE, MUIDUGI ON TAL KÕIK KORRAS KUI TA ON TERVE TEE NUTNUD, KURADI LOLL OLED IKKA)
Selle peale hakkas ta aga veel kõvemini nutma, ütles, et need on õnnepisarad ja läks ostis pudeli veini juurde. Kui me paari tunni pärast Londonisse jõudsime, oli see vaene hing täis nagu kännuämblik ja mul oli temast nii põrgukahju. Igaljuhul loodan, et pohmakajumal oli talle armuline.

Kokkuvõttes oli Manchester siiski ütlemata kena ja kõvasti kodusema energiaga linn kui London. Supermõnus minipuhkus, aitäh ja nägudeni!
♡

Winter Wonderland

Üks vahva teisipäev oli õhtusse veeremas kui mul sai käesolevast nädalast rohkem kui küll. Õnneks tuli mulle siin kohal appi vana hea sõber Joel, kes oli nõus minuga Winter Wonderlandi lustima minema. Kui nädala sündmustest oli muljetatud, mured jagatud ja sissepääsu järjekord seljatatud, otsisime koheselt üles baari. Ärgem nimetagem seda alkoholismiks või murede uputamiseks, sest me tegime seda otseloomulikult kõige siiramal eesmärgil- et sooja saada. ;)
Sellele järgnes üks korralik kehakinnitus praekartuli, hapukapsa ja hapukurgi näol. Uskumatu eks? Olime isegi üllatunud, et niivõrd eestipärase roa leidsime, mis maitses lisaks kõigele oivaliselt. Kõrvale jõime piparkoogi maitselist sooja siidrit. Kõlab veidralt, aga tegelikult oli päris.. jõulune (?). Peale teist julgusnapsi tegime paar pilti ja olimegi valmis oma esimeseks rollercoasteriks.
Mikihiire sõit ameerika mägede miniversioonil tundus meile kohane algus. Kõrvalt vaadates supertitekas, aga kui me kohalt võtsime siis tuli ikka piipu ja prille hoida, sest SEE SÕIT OLI PÖÖRANE.
Kisasin nii, kuidas jaksasin. 

Maalaps jääb ikka maalapseks.

Kuna Mikihiiresõidu elasime kenasti üle, tegime kerge upgrade'i ja ostsime piletid Hangoverile. See oli 85 (tundus nagu 1085) meetri kõrgusele minev inimesterõngas, mis siis vabalangemisega alla kukkus. Igaks juhuks käisime mõlemad enne ka tualettruumis, sest meil hakkasid juba vaadates süda puperdama ja jalad värisema, kes teab mis veel sõidu ajal juhtuda võib.
 Kõigepealt hakkasin kahetsema, et olime sinna piletid ostnud. Siis hakkasin kahetsema, et olin üldse nõus karussellidel käima jne kuni selleni välja, et mis põrgu päraslt ma Joelile kirjutasin. Aga mis seal ikka, uhkus ei lubanud otsa ümber pöörata. Võtsime istet ja see töötaja, kes meid sinna kinni pani, tõmbas selle metallist pulga mulle korraliku hobadusega vastu pead. Sekundiks juba lootsin, et ehk lõi mu oimetuks ja ma saan selle jubeduse kusagil ponide ja vikerkaarte seltsis veeta, aga tutkit. Kui hakkasime üles minema, tuli mul hea idee panna silmad kinni ja püüda mediteerida, aga üsna pea sain aru kui imeline vaade meid ees ootas. Ma tooksin võrdluseks Meenikunno raba vaatetorni. Sa lihtsalt vaatad ja imetled, sest see on lummav. Ainus vahe on selles, et turbasambla vahel vudivate selgrootute asemel kujutad sa ette kõiki neid säravate majatuede valguses sibavaid selgroogseid homo sapiense. See oli tõepoolest nii ilus, et kohe päris päris esimest korda mõtlesin ma, et
MA ARMASTAN LONDONIT.
Nautisin seda tuulevaikust, linnamelu suma, kuud taevas igat hingetõmmet seal üleval, kuni tuli meelde, et me kukume kohe alla. Laususime Joeliga üksteisele esimesed ja potensiaalselt ka viimased lahked sõnad ja nii me läksime. Seest tõmbas nii õõnsaks, et ma ei suutnud isegi karjuda. Alla jõudes oli muidugi rõõm ääretu kui veendusin, et olin elus ja terve. Pealekauba pidin tunnistama, et see oli parim atraktsioon, kus ma iial käinud olen. Muidugi on benji- ja langevarjuhüppel mu südames endiselt eriline koht, aga seda vaadet ei ületa miski.

Kusjuures paar päeva hiljem nägin öösel unes, et ma olin Jürgeniga sellel samal karusellil, aga tema vöö oli unustatud kinni panna, niiet keset vabalangemist lendas ta lihtsalt minema ja maandus kuhugi Thames'i peale paati ja ma ei julgenud emmele seda öelda, sest ma olin suht kindel, et ta sai surma.

Oli aeg tähistada meie jätkusuutlikku eksistentsi ühe korraliku magustoiduga. Leidsime väga ahvatleva pannkoogi koha, aga kuna Joel tahtis vahvleid siis otsisime edasi. Viimaks taipasime, et me ei leiagi täiuslikku kohta niiet vantsisisme tagasi esimesse kohta. Ostsin endale banaani-nutella-kinderbari pannkoogi ja seadsime ennast lõkke äärde sööma. Hea seltskond, kärekülm õhk, soe lõke,  ja šokolaadis ulpiv pannkook- see ongi õnne valem. 

Aga head asjad ei kesta igavesti ja oligi aeg koju minna. Jalutasime oma 15 minutit tänavatel kui taipasime, et olime peatusest mööda kõndinud. Ekslesime Joeli juhatusel veel pisut ühel kaunil tupiktänaval ja viimaks taipasime, et peatus oli olnud otse meie kõrval.

Tervitanksin siinkohal kõiki viletsaid orienteerujaid! 

Sain kohe esimesele rongile ja kodutee möödus naeratus suul. 

Nii tore oli!

♡