Hispaania

Magasin kohutavalt, sest hakkasin enne voodisse minekut oma uut päevikut täitma. 1 ajal öösel arvasin, et olen sellega mäele saanud ja tõmbasin juba enda mõnusasti kerra, aga siis meenus, et pagan, ma unustasin nimepäevad sisse kanda!! Niiet lõin jälle oma uue piibli lahti ja hakkasin aga tööle. Jah, ma olen veidrikust üleskirjutamisfriik. Kell 2 tundus, et saan lõpuks rahus puhata, aga siis tuli meelde, et ma unustasin prügikotid ukse taha ja ma juba kujutasin ette, mida need rebased hommikuks seal korraldanud on. Kokkuvõttes vist paar tunnikest magasin.

Esimese reisipäeva kohta pole tegelikult suurt midagi rääkida. Startisime siinse perega kodust 6.30 ja lendasime London City airportist Malagasse. Lapsega reisimine on ikka nii hea, igal pool järjekordades lastakse ette ja saab mõnusalt käruga läbi rahvasumma rammida. Ma olen päris kindel, et ma oleks wc järjekorras püksi teinud, kui mul 2 aastast Keitit poleks kaenlas olnud ja inimesed meid lahkelt ette poleks lasknud. 

Kohale jõudes oli sooja 21,6 kraadi. Rentisime ühe päris uhke Nissani pilli ja põrutasime Malagalt Ronda külje all asuvasse hotelli. Meid saatsid päike, mandariinikasvandused ja imelised vaated. 

Hotell oli armas ja hubane. Mina magasin elutoas, kus ühes seinas praksus kamin ja teises oli pääs verandale.

       

Koht oli muinasjutuline, aga mu kõhukorin tegi selle nautimise keeruliseks. Ootasime restoranis kõik õhtusööki ja siis see saabus.. ma leidsin isegi aega sellest pilti teha.

(See on serveeritud alustassil)

Õnneks oli see vaid koka poolt mingi snäkk ja ei läinud ka päris söögiga kaua. Peale magustoitu mõtlesin magama minna, aga oh õudu, mul polnud voodipesusi. Läksin uurima, mis värk on ja õnneks lahendati mu mure vabanduste saatel kiiresti. Tagasi tuppa minnes pidin aga sussid püsti viskama, sest kaminasse oli puid juurde pandud, aga kuna kamin vist ei toiminud korralikult, oli terve tuba sinist suitsu täis. Ootasin poolteist tundi pärani uksega lõdisedes (ööd olid siiski jahedad), millal tuli otsad andis ja sain ka viimaks kipitavate silmadega magama minna. Enne uinumist lugesin veel vinguses toas meieisapalvet, et ma ikka hommikul elavate kirjas oleks.

Järgmisel hommikul ärkasin teate peale, et hommikusöögi serveerimine lõpetatakse 5 minuti pärast. Avaldasin selle peale perele muljet oma kiire valmis saamise võimega ja olin juba 2 minuti pärast hommikusöögilauas puuviljabooli kugistamas. Peale seda veeretasime Keitiga mäest apelsine alla ja juba oligi aeg viinamarjakasvandusse minna. See oli minu jaoks uus ja vägagi põnev kogemus. Giid tegi ekskursiooni kahes keeles: pool tundi hispaania ja 5 minutit inglise keeles, tund hispaania ja 10 minutit inglise keeles jne. Peale kasvanduses ringi jalutamist, tuli kõigi lemmikosa: degusteerimine! Kui vein oli välja valatud, tahtsin ma enda oma kohe alla klõnksata, aga sain viimasel hetkel pidama, kui nägin, et teised seda pokaalis keerutavad. Tegin nii nagu teised ja sellele järgnes veel kõiksugu vigurtrikke.

Keerutasime päripäeva

siis vastupäeva

nuusutasime päikese käes

analüüsisime värvi 

hindasime läbipaistvust

nuusutasime vilus

hindasime värvust vastutuult 

jne.

ja peale paari saltot me isegi lõpuks jõime seda!!!

Et ma valemuljet ei jätaks, siis tegelikult austan ma kõiki veinigurmaane ja imetlen neid rituaale, lihtsalt pole minu tüüpi asi. Kuid ehk ühel päeval on, mine sa tea.

Kaetud oli ka suupistete laud, kust sai kõhu peaaegu et täis. Kiikusime Keitiga, mängisime jalgpalli ja läksime kõik tagasi hotelli. Pere läks magama, niiet minule anti auto ja sain linna avastama minna. 

Alles nüüd, nädal hiljem, seda postitust kirjutades avastasin ma, et ma jõin veini ja läksin peale seda autorooli... Appi!

Ma polnud Eestis käimisest saati sõitnud ja Hispaania teed on pöörased ja kitsad, aga hoolimata sellest veeresin päris hästi. Seda muidugi ühe järsu tõusuga vasakpöördeni, kus ma vajusin autoga põhimõtteliselt kuristikuservale ja ei saanud enam koha pealt minema ja ma vajusin järjest tagasi ja tagasi ja see oli nii ilus auto ja ma olen päris kindel, et kui me sealt kaljult alla oleks lennanud, poleks meist kummastki iludusest miskit järele jäänud. Õnneks lõppes asi õnnelikult ja mind jäid saatma vaid kümned šokeeritud ja ühteaegu vihased liikluskaaslaste silmapaarid. Sõitmise tegi keeruliseks ka pidev hea vaade, raske on süveneda sõitmisesse, kui kõrval kollendavad apelsinipuud ja silmapiiril paistavad kõrguvad mäed.

Rondas oli võimatu parkimiskohta leida. ma ei kujuta isegi ette, kui kaua ma enne tiirutasin, kui parkla leidsin. Jalutasin mööda linna, käisin toidupoes ja hüppasin ka apteegist läbi, et Keitile mingite punnide vastu rohtu osta. (Jätke need punnid meelde, neil on veel edaspidi tähtis roll). Igatahes kui toimetused said tehtud ja tahtsin tagasi hotelli minna, avastasin, et mul polnud õrna aimugi, kuhu ma auto jätsin. Kõige halvem oli see, et ma ei saanud kellegilt ka teed küsida stiilis "Vabandage, kas te teate, kus mu auto on?" ega Google maps otsingusse "Punane Nissan" trükkida. Ausalt öeldes olin väga paanikas. Ma olen vahest ikka nii loll, et hakka või nutma, aga üles ma ta leidsin.

    

    

    

Sellise mõnusa sõbra leidsin.

Mu punane Nissan, mille ma ära kaotasin. :D

Õhtul läksime veel Keitiga nende samuste punnide pärast haiglasse, aga öeldi, et ei midagi hullu. (Jätke need punnid endiselt järgmiste postituste tarbeks meelde.)

Hommikusöök oli imehea ja asusime varakult Sevilla poole teele. Tegime ka väikese peatuse ühes pisikeses mägikülakeses ja jõime kakaod. Kohale jõudes läksime kõik koos linna avastama. Kuna Keiti oli oma padja eelmainitud külakesse ära kaotanud, hüppasime läbi ka Zarast ja ostsime talle uue padja ja kollase konna, kellest sai reisi jooksul meile väga truu seltsiline. Apartment, kus peatusime oli kena, aga väga väike ja kuidagi ebaloogiline. See eest mõnusa vaatega rõdu tegi selle kindlasti tasa.