Vaikust palun!

Ma ikka ei muutu..

4-16 aastaselt süüdistasin oma segi toas alati fakti, et pidin vennaga tuba jagama. Et noh, seaga koos elamine muutis minu ka vahest veits põrsaks. Siis kui viimaks oma toa sain, süüdistasin oma segi toas koera, õde jne. Aga nüüd kui ma elan oma toas ja kohe päris vägagi üksi (kass Popi käib ainult vahest kontrollpatrulle siia tegemas ja Mimi mu voodisse pissimas), sain aru, et oma segi toas olen süüdi kahjuks ikkagi mina ja ainut mina. KUIGI igal esmaspäeval teen ma suurpuhastuse, seega iga nädala esimesel paaril tunnil on mu tuba korras.
Lisasin alguses suure hooga siia ka pildid, aga siis hakkas häbi ja ma ei taha emme käest Eestisse minnes malakat saada.

Nojah ja paar päeva tagasi, kui hakkasin seda seapesa jälle koristama, peatusin hetkeks kapi ees ja meenutasin kuidas siia tulles mõtlesin, et uus elu- uus mina- uus garderoob ja uus stiil. Aga minu kapp nägi välja veel hullemini vana stiili kui ta kodus oli olnud. Tuleb välja et ma olen ka parandamatu triibuliste pluuside ja hallide kleitide fanaatik.

 Ka õppimisega pole asi muutunud... Mis juhatab meid sujuvalt küsimuseni, kus kurat ma olen olnud ja miks ma isegi oma isiklikul blogilehel pole 2 nädalat käinud. Oh pagana pihta te ei kujuta ettegi...
Ma olen õppimise osas täpselt sama laisk nagu ennemuiste Maarjamaa aladelgi. Tegelikult ma pole laisk, ma teen nii vähe kui võimalik ja nii palju kui on vaja et kõige vähesemaga läbi saada kasutades sellest nii palju kui vähegi saan, mina nimetaksin seda pigem kavaluseks. Ja tegelikult siin on õppimisega üks naljakas lugu veel.

See on minu tunniplaan:

E	T	K	N	R
11-12 Personal and Professional Development			9-10 Introduction to Advertising
			11-12 Principles and Practice of Marketing
			12-13 Spanish
			14-16 Spanish
			16-17 Introduction to Advertising
17-18 Personal and Professional Development			17-18 Principles and Practice of Marketing

Aga reaalsuses tundub see selline:

E	T	K	N	R
11-12 Inglise keel			9-10 Inglise keel
			11-12 Inglise keel
			12-13 Hispaania keel
			14-16 Hispaania keel
			16-17 Inglise keel
17-18 Inglise keel			17-18 Inglise keel

Jah, mu elu on lõputu inglise keele tund ja nagu näha võite, siis neljapäevad on pöööööörased. Kõige lahedam on see, kuidas üks loeng lõpeb samal ajal kui teine algab. Loengust varem ära minna ei tohi, hilineda ei tohi ja kedagi ei huvita, et ühest loengusaalist teise on 10 minuti tee. Õnneks on üliõpilased karastatud ja teavad, et elu ongi ebaõiglane.

Aga okei, ma asun asja kallale.
Nonii meil oli üks kodutöö eksole. Ja enne seda kodutööd oli nagu veel hästi palju väikeseid kodutöid, aga keegi ei kontrollinud ja noh teate küll.. ja siis ühel hetkel ma avastasin, et selle suure ja väga tähtsa kodutöö tähtaeg hakkab vaikselt kätte jõudma, seega tutvusin viimaks tööjuhendiga ja oh õudu, mis välja tuli! Selleks, et seda suurt tööd teha, oli mul vaja ka kõik need väikesed kodutööd järele teha ja siin kohal ei räägi ma paari päeva tegemata tööst vaid nagu reaalselt 2 KUU (!!!) nihverdamistest. Lisaks polnud ma Eestis käimisest saadik ühes loengus käinud ja kui nüüd viimaks sinna läksin, sain teada, et mul on esitlus teha. Loo moraal on see, et kui sa ei käi kuu aega loengus, siis ära mine  sinna parem enam kunagi. Peale selle oli üks grupiesitlus ka teha. Sain aru, et minu gümnaasiumiaegsed grupiliikmed olid ikkagi puhas kuld. Leppisime nendega 4 kokkusaamist, millest viimne kui üks lõppes nii, et ma istusin üksi raamatukogus ja lugesin nende vabandussõnumeid sellest, miks nad tulla ei saa. Ühelt tüdrukult sain veel sõimata, et miks üks mu slaididest poolik on ja kui ma vastasin, et ma näen suuremat probleemi slaidides, mis üldse puudu on, vastas ta, et küll nad kohe selle ära teevad...
Ühesõnaga tööd oli palju ja miski ei edenenud. Isegi kui ma mõtlesin, et nonii võtan ennast kokku ja ei tõuse laua tagant 2 tundi, siis jah,  ma sain sellega hakkama, istun selle laua taga 2 tundi ja uurisin kuidas veesooned võivad õppimist mõjutada, millest koosnevad banaanid ja kuidas peaks õppimislaud olema toas paigutatud, et motiveeritus oleks suurem. Üleüldiselt oli kogu see periood minu kahe poole vaidlus, mis nägi välja umbes selline:

Marianne pool a: "Okei, täna õpid selle esitluse teksti ära, eks?"
Marianne pool b: "Oota aga sul on üks kulm ju täiesti kõver ja kitkumata!"
a: "Appi savi see kulm sa pead õppima hakkama."
b: " Tead et kui sa seda kulmu korda ei tee, siis see mõjub sinu enesekindlusele laastavalt ja kuidas sa plaanid seda esitlust teha kui sul on terve klassi ees kõver kulm? Ahh?!?!"
a: "Olgu, sul on õigus."
b: "Novott palju parem!"
a: "Okei hea, nüüd õppima!"
b: "Tead, ma olen kusagilt lugenud, et noorena tolmuses keskkonnas õppimisel võivad vanemas eas tõsised tüsistused tekkida.."
a: "Palun ära ütle et ma pean nüüd terve maja tolmust puhtaks tegema...
b: ;)

Nojah aga lõpuks läks ajaga nii kitsaks kätte, et mul polnud isegi endaga vaidlemiseks enam aega. Istusin Stockwell Street'i raamatukogus, olles läbi lugenud kümneid academic journaleid ja kirjutasin oma 2400 sõnalist business reporti pusides elu eest Harvard referencinguga.
Kell oli 14.07, leidsin just mingi hullult hea artikli ja avastasin ühtlasi et pooled refereeringud valesti tehtud. Töö pidi ära saatma 15.00. Mul oli hull adrenaliinilaks, klõbistasin arvuti taga nii, et klaviatuurilt klahve lendas. Sel päeval olin ma raamatukogus see "Tüütu nohik" kelle peale kõik silmi pööritavad. Mingid tüdrukud jutustasid ja kõkutasid naerda, see segas mind ja ma pidin neid korrale kutsuma ja meelde tuletama, et nad viibivad individuaalse õppimise vaikses tsoonis.

 Peale seda jäid kõik kohe palju vaiksemaks ja kui üks noormees teises ruumi otsas röhitses, põrnitsesin ma teda oma kõige põlgavama ja vihasema pilguga mida ma iial teinud olen. Peale seda ei  teinud keegi enam piiksugi ja ma sain rahus hagu anda. Sellel raamatukogukorrusel pole vist iialgi sellist vaikust olnud. :D

 

14.50 sai mu töö valmis. Või noh, mitte valmis vaid saadetud. Ma ei jõudnud isegi seda otsast lõpuni läbi lugeda. AGA SEE SAI TEHTUD!!! Peale seda oli nii kerge tunne, et rattaga koju sõites olin nagu vaba linnuke sügispäikese käes. Õhtu möödus ka üle pika aja rahulikult ja nii hea oli olla. Annika õde (kes on väga tore) tuli ka oma pojaga siia ja ta oskab imehästi süüa teha ja ostis mulle jäätist, mis tegi tuju rõõmsast veel rõõmsamaks. Ühesõnaga jah, kõik on jälle super!

Aga vot nüüd lähen oma reisikohvrit pakkima! ;)