"Suht lamp see Buckingham Palace"

TERVE 2025. AASTA… kuni veebruari lõpuni sisustasin ma tihedalt ära erinevate üritustega. Käisin ühel klubipeol, burlesque-show’d vaatamas, aktimodelle joonistamas, Heleniga viisakal õhtusöögil, matkamas, bingot mängimas, kondimootoriga 30 km kondimas, baaris ja tegin palju muud ägedat. Aga selle aasta esimene väljamaareis ei viinud mind kuhugi mujale kui tagasi Londonisse. Seekord aga Anna-Liisiga ja kaugeltki mitte kooli, vaid hoopis LEGENDAARSELE PITBULLI KONTSERDILE!

Oi, me olime elevil. Päris ilma naljata planeerisime oma riietust ja reisikest nagu väikesed lapsed jõuluvana ootel. Või siis lihtsalt selle kiilaka klubimuusika kuninga ootel. Eelarvet enam üldse ei mäletanud, tahtsin siin pakkuda, et umbes 300 € läks kõik kokku kummalgi, aga otsisin tagantjärele õiged numbrid välja ja pean tunnistama, et ikka pisut kallim oli see projekt meil.

Eelarve 1 inimese kohta:

Kontserdipiletid: 240 €

Lennupiletid edasi-tagasi: 140 €

Majutus: 160 €

Muu: u 150 €

Esimesel päeval jõudsime nii hilja, et ega peale majutuskohta mineku me muud ei jõudnudki teha, aga selle eest saime oma majutuskoha ust otsides parajalt seigelda. Kell hakkas juba lähenema südaööle ja no me ei leidnud sissepääsu. Helistasin siis majutajale ja see lahke noormees oleks teinud või tagurpidi topeltsaltosi, et me tuppa saaks. Väga armas vastuvõtt oli selles osas.

Teisel päeval seiklesime Greenwichi piirkonnas – käisime Greenwichi turul, raamatupoes ja näitasin Anna-Liisile oma armsat koolihoovi ja Greenwichi parki, kus saime muidugi ka oravaid oma kaameratega “jahtida”. Ilm oli täpselt stereotüüpne Londoni ilm: natuke uduvihmane ja pigem hall, aga me ei lasknud end sellest üldse heidutada.

Pargi kõige ilusam osa ✨roosiaed✨ oli kahjuks kinni. :(

Aga see-eest leidsime krookuseid ja muid õienupukesi, mida imetleda ja mis isegi päris kevadetunde peale tõid, eriti kui päike ka pilve tagant rohkem välja tuli.

Edasi läksime Lewishami, kus käisime TK Maxxis ja Primarkis ning (taas) tutvusime mitte-nii-kenade Londoni külgedega. See paganama kalaturg haises seal 10× hullemini kui ma mäletasin.

Peagi oligi kell juba 4 ja meie aja- ja energiavarud enne kontserti nullilähedased. Tellisin kiirelt meile majutuskohta midagi süüa ja põrutasime bussiga tagasi. Muidugi juhtus nii, et buss hilines ja meil läks kauem, nii et pidime paluma oma majutajal toidu vastu võtta. See noormees oli nii kena, et oli meile selle sooja toidu isegi juba tuppa valmis viinud. Olime igal juhul väga tänulikud. JÄLLE.

Kontserdipiletite kättesaamine oli muidugi päris pingeline. Ostsime need Viagogo lehelt, kus öeldi, et peaksime piletid 24 h enne kontserti kätte saama, aga kontsert oli vähem kui 6 tunni pärast ja mida meil polnud – PILETEID! Õnneks läbi nende infochati saime lõpuks asja korda ja ka piletid õigeks ajaks kätte, aga korralik närvikõdi oli see sellegipoolest. Aga nagu me varasematelt reisidelt õppinud olime, siis kõik on mõtlemises kinni, seega olime juba valmis, et kui kontserdile ei saagi, siis on noh niisama tore Londoni nädalavahetus.

Kõhud täis, piletid käes ja suti leiba ka luusse lastud, panime end valmis ja oligi aeg minna PEOLE. Ma pole suurem asi kontsertidel käija, nii et ei osanud isegi oma ootusi kuhugi sättida, aga no see oli MEGAAA. Alustuseks – ma ei tea, mis moodi ma peaksin kunagi uuesti klubipeole minema, kus kõik higised kehad tõmblevad ja trügivad. Kontserdil on nii lahedalt istumisalal kõigil oma kohake olemas ja kui jalad ära väsivad, siis super – istekoht ka kohe olemas. No mida veel elult tahta? Päris kihvt oli ka see, kuidas julgelt 50% inimestest olid end Pitbulliks kostümeerinud... nii äge! Ja no siis muidugi Pitbull ise ka… legend on see mees. Mulle meeldis, kuidas ta laulis alkoholist, naistest ja öö läbi pidutsemisest, ja siis pidas vahepeale sellise kõne lapsepõlvest ja elust, et mul võttis silma märjaks, ja kohe sinna otsa laulis järgmise bängeri. See oli nagu Ameerika mäed!

Täiega kahju, et me Anna-Liisiga ühtegi normaalsemat pilti endast ei teinud.

Koju minek oli ootuspäraselt raske: tohutu rahvamass ja bussid ääreni täis. Keegi oksendas bussis kohe me jalge ette ja mingil naisel tekkis probleem Anna-Liisi vägivaldsete tendentsidega (Anna-Liis läks talle kogemata oma saapaga vastu), aga muidu jõudsime ühes tükis koju. Sõime veel tellitud toidu jääke ja pugesime põhku.

Hommikut alustasin juba rutiinse veepudelite täitmisega. See oli muidugi eraldi saaga, et seal majutuskohas polnud kraanivesi joogikõlblik. Niisiis tassisimegi 5 l kanistritega vett sinna kolmandale (?) korrusele ja manageerisime seda edasi väiksematesse pudelitesse. Üleüldiselt oli meie tuba väike ja noh… hinnale vastav, aga ka kuidagi omamoodi armas ja sai kiiresti koduseks lausa.

Siis käisime hommikust söömas ja läksime linnapeale jalutama. Hommikusöögiga oli meil natuke trikikas olukord, sest Anna-Liis on selline inimene, kes ärkab üles ja on kohe valmis sööma 3-käigulise eine vist. Mina pigem selline, et jätan hommikusöögi tihti üldse vahele ja söön kõik kalorid tagantjärele ja topelt päeva teises pooles. Aga eelmise päeva pastajäänused aitasid meil, ma arvan, edukalt kompromisse leida.

Esmalt suundusime Waterloo graffiti-tunnelit vaatama. Tee peale jäi muidugi muid ägedaid sildu ja kõrgeid maju, mille laadseid Tallinnas ei trehva ja mille taustal tundus sümboolne ka paar kaadriklõpsu teha.

 

Ja siin pilt sellest, kuidas inimesed kesklinnas järjekorras seisid, et teha punase telefoniputkaga pilti. Naljakas.

Siis šoppasime suveniire ja jalutasime kesklinnas seal põhiliste vaatamisväärsuste kandis. Olime just lõpetanud põneva arutelu selle üle, mis võib mõjutada tuvide pigmenti ja mustrit, kui jalutasime mööda legendaarsest Briti monarhi ametlikust residentsist, mis lisaks oma sümboolsele tähendusele köidab üldjuhul pilke ka arhitektuuri ja ajaloo poolest. Vaatasime mõlemad seda maja vaikuses, kuni Anna-Liis katkestas selle vaikuse väga ikoonilise lausega: “Suht lamp see Buckingham Palace.” Asja tegi eriti naljakaks see, et ma mõtlesin ise täpselt sama. Tuleb välja, et Võrukad Londonis ei oska ikka nii suursugust ehitist hinnata. :D

Kui samme oli juba piisavalt tehtud ja kõhud ka juba korisesid, läksime tagasi “koju”. Tee peal võtsime järgmise teemana ette juba miljon korda läbituusteldatud diskussiooni selle üle, kuidas oleksime võinud koolis ikka tagapingi lolluste asemel paremini ja hoolsamini kuulata nii bioloogiat, ajalugu kui kõike muud, mida tol ajal TÄIESTI TASUTA meile pakuti. Tuli välja, et koolis käimine oli nagu lasteaias magamine. Üldse ei meeldinud, aga vot hiljem saad alles aru, et see oli mõnus elu ja tegelikult päris hea diil.

Sõime samast kohast tellitud pastat ja mängisime voodis kaarte. Panen siia pildi ka, aga mitte ilusa, vaid selle, kus Anna-Liis kamandas mind kahvlit ära panema, et see tema pildi esteetikat ei rikuks. :D

Muidu oli tore ja rahulik lõpusirge sellele päevale, aga siis sain kõne paanikas Jürgenilt, kes reisi ajal mu korteris elas. Nimelt olevat veetoru pauguga plahvatanud ja terve elamine vee all. Vaene kass Venus juba uppumise äärel ja vesi loksus akendestki välja… Vähemalt sellisena kujutasin ma seda olukorda jutu põhjal ette. Kõige naljakam oli see, et Jürgen üritas naabreid appi kutsuda, sest ta ei teadnud, kus see kinnikeeratav veekraan selles korteris on, aga ilmselgelt seal Kopli külje all pärast õhtul kella 10 keegi mingeid võõraid ukse taga kolkivaid mehi jutule ei lase. Aga noh, õnneks sai siis vesi kinni ja lõpp hea, kõik hea. Isegi väga hea tegelt, sest vesi oli paisutanud ukseläve ja ust, nii et sain kodukindlustuselt remondifondi natuke rahagi juurde. Venus, aknad ja noh tegelikult kõik ülejäänud korter olid täiesti veest puutumata.

Konsulteerisime veel Anna-Liisi isaga kraani parandustööde osas, tegime veel paar mängu turakat ja tõmbasime kerra.

Reisi viimasel päeval saime jälle majutuskohast lahketelt poistelt teenet paluda ja oma kohvrid nende konkusse jätta, kuni me veel linnapeal ringi paterdasime. Leidsime põneva rajooni eriti ilusate majadega. Nägime ka paari linnaekskursiooni gruppi selles piirkonnas ehk vast on tähtis rajoon, aga muud me selle kohta teada ei saanud. Ega me liiga palju ei üritanud ka. 

Võrdluseks jätan siia ka pildi meie Londoni reisi “kodutänavast” ja viimasest einest lennujaamas, kui raha oli juba küll ja peale laristatud. Ja noh oligi käes reisi lõpusirge. Korjasime ära oma kohvrid, vurasime bussiga lennujaama ja aeg tagasi koju lennata. 

Ryanairi pardale minekut oodates pidime muidugi nentima, et kõige odavama lennufirmaga lennata on ikka kõige tervislikum – saab ooteajal mõnusasti värsket õhku hingata ja puha. :)

Järgmise korrani! Dale! 

2025

Aga millal siis veel uusaasta postitus avalikustada, kui mitte augustis? Tegelikult on mul sel nädalal suurem kirjutamistuhin peal olnud, nii et katsun nende esimeste vihmaste sügisilmadega siin augusti lõpus ka selle aasta tipphetked blogis ära kajastada. Võib-olla jõuan isegi 2024. aasta tipptööd avalikkuse ette tuua ...kes teab..., aga üks aasta korraga. Mul on see halb komme koguda postitusi sahtlipõhja, sest ei viitsi kirjavigu parandada, aga nüüd võtsin end kokku.
2025 aasta otsustasime Philippiga vastu võtta traditsiooniliselt. Rentisime Tallinna külje all väikese saunaga majakese, pakkisime oma seitse asja ja vurasime pärastlõuna paiku kohale. Olime üsna elevil, sest eelmine aastavahetus oli super ilm ja mõnus karge talveõhtu, nii et tahtmatult ootasime ka seekord midagi sarnast. Aga ilmataadil olid muidugi teised plaanid – karge talveilma asemel saime lörtsise ja uduse sombuilma.

Alustuseks tahtsime saunaahju küdema panna. Nagu mu vanaema ikka ütles: uus aasta tuleb täpselt selline, nagu sa selle vastu võtad. Sellepärast oli saunas käik alati A ja O, sest kes see tahaks terve järgmise aasta haiseda. Õnnetuseks olid aga saunamajas tikud täiesti läbi vettinud ja kuna me kumbki polnud suuremad suitsusõbrad ega püromaanid, polnud ka omast taskust ühtki süütevahendit võtta. Pärast pikka proovimist ja majutajaga jauramist saime lõpuks naabermajast uued tikud – vedas! Tundus, et saame end siiski puhtaks küüritud. Jätsime saunaahju praksuma ja läksime tuppa filmi vaatama, krõpsu sööma ja kuuma kakaod jooma. 

Kui hiljem sauna olukorda kontrollima läksime, pidime aga pettunult avastama, et laval sai (ja pidi) istuma endiselt talvejopega. 

Viskasime pisar silmanurgas viimased neli halgu ahju ja lootsime parimat. Ütleme nii, et leil sai võetud ja isegi higi tuli välja, aga TOP 100 saunaskäigu hulka see üritus kindlasti ei mahtunud. Ülejäänud õhtu kirusime, miks meile nii vähe puid jäeti.

Pärast sauna tundus paras teha ka üks korralikum eine ja kuna mikrokat seal majakeses polnud, tuli geniaalne idee viia kaasa võetud pajaroog sinna samasse leigesse sauna. Taskulambi valgel avastasin just siis, et sauna kõrval oli tegelikult mitu suurt puuriita saunapuudega... Nüüd ei saanud me enam isegi majutuskohta kiruda, vaid pidime leppima tõsiasjaga, et olime mõlemad olnud lihtsalt pimedad ja lollid ja ei väärinudki paremat sauna. 

Peagi kukkuski uus aasta – tegime musi ja kalli, paar telefonikõnet lähedastele ja läksime magama. Natuke naljakas, kuidas 10 aastat tagasi oleks ma täpselt sellist aastavahetust vaadates arvanud, et see on kõige lamedam üritus üldse, aga nüüd kui ma olen juba vanem ja hallim, siis ausõna- ei vahetaks sellist aastavahetust mitte millegi vastu. Voi kui siis ainult saunapuude vastu.

Hommikul viskasime kompsud kokku, lehvitasime puuriidale head aega ja sõitsime... EMOsse, sest Philippil oli saunaskäigust või ma ei tea millest jalgadel nahk täiesti põletikku läinud.

HEAD UUT AASTAT!