Marianne

Kuidas pealkirjastada blogipostitus, milles tahaks rääkida oma elu parimast, suurimast ja kõige lähedasemast sõbrast, kelle kaotus peale peaaegu 11   aastat ühiseid seiklusi tähendab sellist kurbust ja reaalset valu, mis ajab hulluks. Ja hoolimata sellest, et kõik need tunded on justkui negatiivsed ja sakivad sajaga, siis ei saa seda mitte mingil juhul millekski halvaks pealkirjastada, sest päeva lõpuks olen ma kõige-kõige õnnelikum ja tänulikum, et sain olla Happy inimene.   Tänaseks on sellest kurvast õhtust möödas kuu. Esimesed kaks nädalat reisisin ja postitasin Instagrami laialt naeratavaid pilte. Lavatagust infot jagades võin öelda et esimese nädala nutsin rahulikult iga kord kui tänavapildis koera nägin ja siis veel natuke hommikul, lõunal, õhtuooteks ja enne magama minekut ka. Palju oli reisi ajal ka autoga sõitmist ehk siis sain veeta parajalt aega tühja pilguga aknast välja vaadates ja mõeldes/meenutades/analüüsides kõike mida see suur süda oma neljal käpal mu ellu t...