Marianne

 Peale Austraaliast tagasi Eestisse jõudmist taipasin kui pekki olid mul kõik ülikooli asjad läinud. Mitte et mu tehtud tööd viletsad oleksid olnud või midagi, aga neid lihtsalt polnud. Lisaks olid enamik ained juba lõpusirgel ja ma polnud mitte ainsassegi loengusse jõudnud. Kuhu ma tahan selle jutuga tegelikult jõuda on aga see, et mu päevad koosnesid kõik 8h tööst ja 5 tundi koolist ja siis tunnike-kaks Happyga jalutamiseks. Kuna teen enamik ajast kodukontorit ka, siis olin Happyle ülimalt tänulik, et vähemalt tema pärast vedasin ma ennast 2 korda päevas välja kevadet nautima. Igatahes rääkis siis emme ühel päeval, et ta sattus Kondimootori matka peale, nimega Kääriku Kibekiired ja ehk tahaksin mina ka sinna minna. Mis saaks parem olla kui peale 7 nädalat arvutiekraani vahtimist lõpuks ometi koivad sellel 30 km rajal sirgeks sirutada?  Niisiis haarasin reedel Happy kaenlasse ja loksusin bussiga Võrru. Ettevalmistused matkaks olid väga huvitavad. Emm läks reede õhtul peole ja...