Marianne

Pühapäev Vaevasin terve laupäeva pead, mis kell ma kodust välja pean astuma. Probleem seisnes selles, et ma tahtsin kell 3 minema hakata, aga kell 3 keerati ka kella. Õnneks avastasin lõpuks, et UKs keeratakse kella kell 2, niiet see mure oli murtud. Ja kuna ma olin viimased päevad ennast pisut viletsalt tundnud, kulus see tunnike ekstra und igati ära. Ärkasin 2.30 öösel, tegin endale öösöögiks ahjulõhe praekardulatega ja teekond võiski alata. Nagu ikka, on bussidega mingi ilge jama. Alustuseks ei leidnud ma bussipeatust, siis selgus, et see oli suletud ja seda ei eksisteerinudki enam. Olin nõutu, tõbine ja väsinud, niiet seisin lihtsalt kohvriga tee ääres ja jõllitasin imet oodates tühjusesse. Endalegi üllatuseks, märkaski vist keegi seal kõrgemal minu muret, sest üks lahke liinibussijuht pidas ekstra minu jaoks bussi kinni ja seletas, kuhu ma minema pidin. Ma olin siiralt tänulik! Nägin kaugelt, et mu buss juba ootas. Lidusin elu eest, koperdasin, kukkusin, tõusin püsti ...

Seadsin ennast Londonis mõnusasti sisse, viskasin sekundiks jalad seinale... ja juba mul hakkaski igav. Peamiselt oli tegelikult asi selles, et kool algas alles oktoobris, trenniga olin rutiini loksunud ja lapsi ka omajagu hoidnud. Niiet ma otsustasin teha muudatusi. Alustasin oma toast. Sain aru, et mu tuba ei püsi korras, sest asjadel pole oma kohta ja puudu on mõned tähtsad detailid, mis pakuksid mulle igapäevaselt palju rõõmu. Seadsin sammud IKEAsse. Ostsin endale lille, mõned raamatud, küünla, pildiraamid,  riidepuud, voodi alla mõned kastid ja SUURE PEEGLI. Viimane tegi mind kahtlemata kõige õnnelikumaks. Kaenlas tassides ma seda koju ei jaksanud vinnata, niiet tellisin Uberi. Tavaliselt on autod olnud küllaltki mahukad ehk ma ei hakanud juhile mainima, et küüti vajab 10 koti ja suure peegliga kaamel. Mahuka tööliini Uberi asemel veeres IKEA ette aga madal sportauto, kust astus välja üles vuntsitud valges ülikonnas härrasmees. No mida veel!?!? Õnneks saime pika peale peegli,...