Dorset

Sõit Londonist Dorsetisse pidi kestma 3 tundi, kuid selle asemel jõudsime kohale väärika 8 tunniga. Kannikad valutasid istumisest ja selg valutas beebi krooksutamisest. Kiire meeldetuletud, et ma olen lapsehoidija.

Maja oli hubane ja minu tuba superarmas.

Majast sain välja alles teisel päeval, käisin mõnusalt pikal jalutuskäigul mere ääres. Seiklesin koobastes ja panin ennast proovile kui lähedal ma suudan kaljuäärele seista. Ma ei tea miks, aga sellised füüsilised rumalused ja riskiküllased olukorrad panevad mind alati Jürgenile mõtlema. Tõenäoliselt sellepärast, et juba väiksena oli koos ju ikka julgem lollusi teha.
Vaated olid imelised, õhk värske ja ma tudsin ennast E L U S.

Järgisel päeval sõitsime lähimasse suuremasse asulasse, sõime hommikusööki, mis polnud just parimate killast ja pere läks lastega loomaparki. Mimi polnud kahjuks sinna lubatud, seega sõime meie sorbetti ja avastasime ümbrust. Koht oli väga maalähedane, õhus oli pidevalt sõnnikuhais ja inimesi kohtasime vähe. 

Ülejäänud päev sai jällegi lastega veedetud.

Õhtuhämaruses seadsin sammud läheduses oleva pubi poole. See olevat üks Dorseti populaarsemaid kohti ehk ootused olid kõrged. Uksest sisse astudes tervitasid mind Einsteini välimusega härrad, mitmed saba liputavad koerad ja muud meeldejääva välimusega inimesed. Tellisin endale siidri, mis oli enam-vähem joodav ja vaatasin pisut ringi. Enamik iniesi oli väljas sest sees oli ainult üks keskmise elutoa suurune ruum, mille nurka olid sätitud instrumendid õhtusele bändile ja muuseum, fossiilide muuseum. Jõin siidrit ja uurisin neid lahedate mustritega kivisi ja kilpkonnakilpe, mis seal riiulitel ilutsesid. Peagi astuski lavale (loe: põrandast pisut madalamale alale) hipibänd Old Baby Mackerel. Nende esimene lugu kandis nime "Armastus ja ejakulatsioon", mis oli tõeliselt kaasakiskuv pala. Selleks ajaks oli ruum puupüsti täis ja ma kahetsesin, et õigeaegselt esiritta kohta ei olnud võtnud. Pilguga üle ruumi lastes sain aru, et ainus minust noorem tegelane oli 7 aastane pipipatsidega tirts. Enamik olid siiski juba pisut väärikamas eas. Internetti ega levi seal polnud, niiet mitte keegi ei näppinud telefoni. See lisas kohale veelgi rohkem iseloomu. Nii kihvt!

Järsku oli koduigatsus läinud ja taipasin, et just seal ma tahangi olla. Just need paganama veidrad momendid on väärt kõike.

Minuga tegi juttu üks vanem härra, kelle kõrval ma juhtusin seisma. Kirjutasin parasjagu mingeid mõtteid üles, kui too küsis, mis keeles ma veel kirjutan. Rääkisime oma pool tundi kuni ta aitas mul eesritta trügida. 

Üritasin selles pimedas keldriurkas bändist blogi jaoks pilti ka teha, aga olin unustanud välgu peale. Nagu mainisin, oli ruum kottpime ja väike niiet mulle tundus, nagu oleks mu telefonivälk tervet Dorsetit valgustanud. Õnneks polnud hullu, minu piinlikuse varjutas esineja, kes sekund hiljem peaga vastu lage jooksis. Naeratasime üksteisele, sest olime mõlemad ühtäkki looduse häbiplekiks langenud. Kesköö paiku seadsin pilkases pimedas sammud tagasi koju. Oleksin tahtnud isegi kauemaks jääda, aga kuna Google maps'i kasutada ei saanud, polnud ma kodutees kuigi kindel ning otsustasin varuda aega.

Hommikul tegelesin lastega ja lõunat läksin sööma sellesse samasse pubisse. Neil pakuti imemaitsvat köögiviljapirukat ja kohalikku Purbecki jäätist, mis viis keele alla. Lugesin raamatut ja imetlesin mõtiskledes silmapiiri nagu noor poeet või kunstnik, elu kunstnik.

Õhtupoolikul käisin uuesti mere ääres, sest avastamist oli rannikul palju ja ma polnud eelmisel korral pooltki jõudnud läbi käia. Teel sinna sõin jooksvalt põldmarju, aga peagi köitsid mu tähelepanu palju ahvatlevamad mustad marjad. Polnud õrna aimugi millega tegu, aga mõistusesopike tuletas meelde, et üldjuhul kipuvad need kõige ahvatlevamad asjad mürgised olema. Taltsutasin oma uudishimu ja ei proovinud, ainult näppisin natuke. Edasi kõndides nägin üht meest, kes korjas neid samuseid täiuslikke marju ämbrisse. Teine ämbritäis oli ta jalge juures juba triiki täis. Ma murdusin. No kui inimene korjab poolpimedas 2 ämbritäit marju, siis need peavad ikka head olema. Võtsin ühe ja lõin isukalt hambad sisse. Õhukese kesta alt tuli peaaegu kohe vastu kivi ja vähene marjaliha oli rõvedalt kibe-mõru. Nojah, vähemalt sai proovitud ja ära ma ka ei surnud. Ülejäänud tee mõtlesin ma, mida paganat see mees nende kahe ämbritäiega teeb? Äkki polnud vaeseke neid proovinudki?

Hiljem lugesin, et need olid Blackthorn marjad ja neist saab teha džinni.

Järgmisel päeval võtsime ette veel ühe matka. Mäed panid jalalihased korralikult proovile, aga vaated ja kogu õhkkond tasus ennast kindlasti ära. 

Õhtust läksime sööma mereannirestorani. Ma ei teagi, millal minust selline mereanni fänn sai, aga see koht oli lihtsalt vapustav. Nagu rusikas silma auku oli lõpetuseks veel sidruni toorjuustukook. Lihtsalt imeline! 

Tagasitee Londonisse läks õnneks tunduvalt kiiremini ja koju jõudes sain viimaks ka eesti kohvrid lõplikult lahti pakkida ja pisut hinge tõmmata. 

Nägudeni!