Marianne

Sõit Londonist Dorsetisse pidi kestma 3 tundi, kuid selle asemel jõudsime kohale väärika 8 tunniga. Kannikad valutasid istumisest ja selg valutas beebi krooksutamisest. Kiire meeldetuletud, et ma olen lapsehoidija. Maja oli hubane ja minu tuba superarmas. Majast sain välja alles teisel päeval, käisin mõnusalt pikal jalutuskäigul mere ääres. Seiklesin koobastes ja panin ennast proovile kui lähedal ma suudan kaljuäärele seista. Ma ei tea miks, aga sellised füüsilised rumalused ja riskiküllased olukorrad panevad mind alati Jürgenile mõtlema. Tõenäoliselt sellepärast, et juba väiksena oli koos ju ikka julgem lollusi teha. Vaated olid imelised, õhk värske ja ma tudsin ennast E L U S. Järgisel päeval sõitsime lähimasse suuremasse asulasse, sõime hommikusööki, mis polnud just parimate killast ja pere läks lastega loomaparki. Mimi polnud kahjuks sinna lubatud, seega sõime meie sorbetti ja avastasime ümbrust. Koht oli väga maalähedane, õhus oli pidevalt sõnnikuhais ja ini...

Juba paar päeva peale Lottemaad läksime Taevaskotta. Haarasime jäätisekokteilid ja mõned snäkid ning võtsime ette mõnusa jalutuskäigu. Esimese asjana märkasime päris tõsist probleemi: taevaskojas puudusid prügikastid ja vaene emme pidi terve tee prügi käes kandma. Kõige iroonilisem on see, et umbes aasta tagasi sõidutati Jürgeni klass taevaskoja territooriumit koristama, sest inimesed viskavad prügi maha. No ilmselgelt laisemad viskavadki kui nende teine variant on mitu tundi prügi käes hoida.  Kokkuvõttes oli aga tore päevake: jalutasime ringi, luristasime jäätisekokteili, tegime paar pilti, ronisime ja mõtlesime: "Oh kui ilus!" Looduses jalutatud sai suve jooksul üldse väga palju. Näiteks käisin mitu korda seenel. Esimese metsatiiru tegime Anna-Liisiga, aga siis jäi saak üsna kesiseks. Ilmselt oli asi selles, et me läksime "seenemetsa". Nimelt on meil maal üks mets, mida on terve elu kutsutud seenemetsaks ja me käime seal iga aasta seeni otsimas...