Dorset

Sõit Londonist Dorsetisse pidi kestma 3 tundi, kuid selle asemel jõudsime kohale väärika 8 tunniga. Kannikad valutasid istumisest ja selg valutas beebi krooksutamisest. Kiire meeldetuletud, et ma olen lapsehoidija.

Maja oli hubane ja minu tuba superarmas.

Majast sain välja alles teisel päeval, käisin mõnusalt pikal jalutuskäigul mere ääres. Seiklesin koobastes ja panin ennast proovile kui lähedal ma suudan kaljuäärele seista. Ma ei tea miks, aga sellised füüsilised rumalused ja riskiküllased olukorrad panevad mind alati Jürgenile mõtlema. Tõenäoliselt sellepärast, et juba väiksena oli koos ju ikka julgem lollusi teha.
Vaated olid imelised, õhk värske ja ma tudsin ennast E L U S.

Järgisel päeval sõitsime lähimasse suuremasse asulasse, sõime hommikusööki, mis polnud just parimate killast ja pere läks lastega loomaparki. Mimi polnud kahjuks sinna lubatud, seega sõime meie sorbetti ja avastasime ümbrust. Koht oli väga maalähedane, õhus oli pidevalt sõnnikuhais ja inimesi kohtasime vähe. 

Ülejäänud päev sai jällegi lastega veedetud.

Õhtuhämaruses seadsin sammud läheduses oleva pubi poole. See olevat üks Dorseti populaarsemaid kohti ehk ootused olid kõrged. Uksest sisse astudes tervitasid mind Einsteini välimusega härrad, mitmed saba liputavad koerad ja muud meeldejääva välimusega inimesed. Tellisin endale siidri, mis oli enam-vähem joodav ja vaatasin pisut ringi. Enamik iniesi oli väljas sest sees oli ainult üks keskmise elutoa suurune ruum, mille nurka olid sätitud instrumendid õhtusele bändile ja muuseum, fossiilide muuseum. Jõin siidrit ja uurisin neid lahedate mustritega kivisi ja kilpkonnakilpe, mis seal riiulitel ilutsesid. Peagi astuski lavale (loe: põrandast pisut madalamale alale) hipibänd Old Baby Mackerel. Nende esimene lugu kandis nime "Armastus ja ejakulatsioon", mis oli tõeliselt kaasakiskuv pala. Selleks ajaks oli ruum puupüsti täis ja ma kahetsesin, et õigeaegselt esiritta kohta ei olnud võtnud. Pilguga üle ruumi lastes sain aru, et ainus minust noorem tegelane oli 7 aastane pipipatsidega tirts. Enamik olid siiski juba pisut väärikamas eas. Internetti ega levi seal polnud, niiet mitte keegi ei näppinud telefoni. See lisas kohale veelgi rohkem iseloomu. Nii kihvt!

Järsku oli koduigatsus läinud ja taipasin, et just seal ma tahangi olla. Just need paganama veidrad momendid on väärt kõike.

Minuga tegi juttu üks vanem härra, kelle kõrval ma juhtusin seisma. Kirjutasin parasjagu mingeid mõtteid üles, kui too küsis, mis keeles ma veel kirjutan. Rääkisime oma pool tundi kuni ta aitas mul eesritta trügida. 

Üritasin selles pimedas keldriurkas bändist blogi jaoks pilti ka teha, aga olin unustanud välgu peale. Nagu mainisin, oli ruum kottpime ja väike niiet mulle tundus, nagu oleks mu telefonivälk tervet Dorsetit valgustanud. Õnneks polnud hullu, minu piinlikuse varjutas esineja, kes sekund hiljem peaga vastu lage jooksis. Naeratasime üksteisele, sest olime mõlemad ühtäkki looduse häbiplekiks langenud. Kesköö paiku seadsin pilkases pimedas sammud tagasi koju. Oleksin tahtnud isegi kauemaks jääda, aga kuna Google maps'i kasutada ei saanud, polnud ma kodutees kuigi kindel ning otsustasin varuda aega.

Hommikul tegelesin lastega ja lõunat läksin sööma sellesse samasse pubisse. Neil pakuti imemaitsvat köögiviljapirukat ja kohalikku Purbecki jäätist, mis viis keele alla. Lugesin raamatut ja imetlesin mõtiskledes silmapiiri nagu noor poeet või kunstnik, elu kunstnik.

Õhtupoolikul käisin uuesti mere ääres, sest avastamist oli rannikul palju ja ma polnud eelmisel korral pooltki jõudnud läbi käia. Teel sinna sõin jooksvalt põldmarju, aga peagi köitsid mu tähelepanu palju ahvatlevamad mustad marjad. Polnud õrna aimugi millega tegu, aga mõistusesopike tuletas meelde, et üldjuhul kipuvad need kõige ahvatlevamad asjad mürgised olema. Taltsutasin oma uudishimu ja ei proovinud, ainult näppisin natuke. Edasi kõndides nägin üht meest, kes korjas neid samuseid täiuslikke marju ämbrisse. Teine ämbritäis oli ta jalge juures juba triiki täis. Ma murdusin. No kui inimene korjab poolpimedas 2 ämbritäit marju, siis need peavad ikka head olema. Võtsin ühe ja lõin isukalt hambad sisse. Õhukese kesta alt tuli peaaegu kohe vastu kivi ja vähene marjaliha oli rõvedalt kibe-mõru. Nojah, vähemalt sai proovitud ja ära ma ka ei surnud. Ülejäänud tee mõtlesin ma, mida paganat see mees nende kahe ämbritäiega teeb? Äkki polnud vaeseke neid proovinudki?

Hiljem lugesin, et need olid Blackthorn marjad ja neist saab teha džinni.

Järgmisel päeval võtsime ette veel ühe matka. Mäed panid jalalihased korralikult proovile, aga vaated ja kogu õhkkond tasus ennast kindlasti ära. 

Õhtust läksime sööma mereannirestorani. Ma ei teagi, millal minust selline mereanni fänn sai, aga see koht oli lihtsalt vapustav. Nagu rusikas silma auku oli lõpetuseks veel sidruni toorjuustukook. Lihtsalt imeline! 

Tagasitee Londonisse läks õnneks tunduvalt kiiremini ja koju jõudes sain viimaks ka eesti kohvrid lõplikult lahti pakkida ja pisut hinge tõmmata. 

Nägudeni! 

Ja veel suvest

Juba paar päeva peale Lottemaad läksime Taevaskotta. Haarasime jäätisekokteilid ja mõned snäkid ning võtsime ette mõnusa jalutuskäigu. Esimese asjana märkasime päris tõsist probleemi: taevaskojas puudusid prügikastid ja vaene emme pidi terve tee prügi käes kandma. Kõige iroonilisem on see, et umbes aasta tagasi sõidutati Jürgeni klass taevaskoja territooriumit koristama, sest inimesed viskavad prügi maha. No ilmselgelt laisemad viskavadki kui nende teine variant on mitu tundi prügi käes hoida. 

Kokkuvõttes oli aga tore päevake: jalutasime ringi, luristasime jäätisekokteili, tegime paar pilti, ronisime ja mõtlesime: "Oh kui ilus!"

Looduses jalutatud sai suve jooksul üldse väga palju. Näiteks käisin mitu korda seenel. Esimese metsatiiru tegime Anna-Liisiga, aga siis jäi saak üsna kesiseks. Ilmselt oli asi selles, et me läksime "seenemetsa". Nimelt on meil maal üks mets, mida on terve elu kutsutud seenemetsaks ja me käime seal iga aasta seeni otsimas, kunagi midagi saamata. Aga ikka ja jälle kui ma küsin vanaisalt kui põliselt metsamehelt, et kust ma seeni võiks saada, saadab ta mu seenemetsa. Lõpuks võtsin kätte ja läksin seenemetsast nii kaugele kui võimalik ja kohe teine asi. Saak polnud küll midagi erakordset, aga vanaisale seenesousti tegemiseks küll. 

See roog näeb välja nagu koera söök, aga tegelikult oli maitse imehea. Ka vanaisale meeldis ja juba järgmisel hommikul ärkasin ma sardelli- ja ja kohvilõhna peale. Kui kööki läksin, tegutses vanaisa usinalt pliidi ees. Istusin akna äärde ja tundsin siirast rõõmu sellest imelisest suvehommikust. Vanaisa andis mulle kätte taldriku sardellidega, valas meile mõlemale kohvi ja hakkas õhinal jutustama uudisest, mida ta oli hommikul lugenud. 

Ja kuidas ma küll oleks pidanud talle meelde tuletama, et tegelikult ma ei joo kohvi ega pole kunagi sardellisööja olnud? 

Muidugi ma ei teinud seda, kuulasin teda naeratades ja võtsin karge sõõmu kuuma kohvi. 

Augustis oli ka vanaisa sünnipäev. Paar päeva enne seda tuli vanaisa minu juurde, andis mulle käärid ja juukseaparaadi, vedas aiatooli päikese kätte, sättis end toolile ja nõudis juukselõikust: "Mida kiiremini, seda parem, tead küll mul tuleb uni peale." Ma pole küll suurem asi juuksur, aga see kord sai isegi päris soliidne soeng. 

Sünnipäevale tuli rahvast oodatust rohkemgi ja pidu kulges rahulikult.

Teine põimukuu sünnipäevalaps oli Jürgen. Kuigi nädal enne Jürgeni sünnipäeva olin kindel, et see lurjus ei ole küll mingit kinki ära teeninud, olin ikkagi päev enne sünnipäeva mööblipoes valmis 1/3 oma kuupalgast tema kingile kulutama. Õnneks jäi ta oma uue arvutitooliga päris rahule, niiet ma arvan, et see oli seda väärt. 

Eliise oskab Jürgenit uskumatult identselt joonistada.

Järgmine suurem üritus oli Hauka laat. Rutiin on igal aastal sama: lähme maalt mitme autoga laadale, alustatakse oma perega, siis eraldume Heleniga seltskonnast, ostame astelapaju mahla ja kummikomme ning enamuse ajast chillime niisama ringi. Päeva lõpetab tavaliselt laadapidu, kus läheb alati midagi valesti (esineja ei tule kohale, torm lennutab telgid minema või muud seesugust). Kõigile üllatuseks oli selle aasta laadapidu õnneks probleemivaba. 

Ebareaalne, et mu ema näeb välja noorem kui mina. 

Milline fatastiline seltskond! 

Paar päeva peale laata istusin voodiäärel ja mõtlesin, mida teha. Mulle meenus, et kui ma olin 16, tegin ma oma esimese "Enne surma" listi, mille lõpetasin oodatust kõvasti varem. Peale seda kirjutasin ma uue pikema listi, mille kallal ma siiamaani tasapisi töötan. Igavusest lõingi nimekirja lahti  ja uurisin, kas annaks ehk midagi ära teha. VEREDOONORLUS!! Paari päeva pärast kepsutasingi rõõmsalt Kandle veredoonorite kabineti poole. 

Kohale jõudes täitsin avalduse, mille käigus taipasin kui tänulik ma peaksin oma tervisele olema. Ei mingeid luumurde, allergiaid, haigusi- terve nagu purikas. Peale paberitööd pidin andma vereproovi, mille põhjal määrati veregrupp ja kontrolliti hemoglobiini taset. Selleks ajaks olin juba päris närvis, sest ma südamest vihkan seda nõela ja vere kombinatsiooni. Palusin endamisi, et mu hemoglobiini tase poleks sobiv aga tutkit, oligi kõik hästi. Jõin kõrremahla, lipmsisin vitamiinipulbrit, viskasin pikali ja juba oligi nõel veenis.

Arst küsis, miks ma nõelu kardan. Ütlesin, et inimlik instinkt,  sest üldjuhul kaasneb sellega valu. Õde vastas muiates ja vastas muheledes "See oleneb sellest kummal pool nõela sa oled. ;)" 

Kokku läks seal tegelikult õige vähe aega ja üsna pea hüppasin veredoonori tänukirjaga tass käes, Anna-Liisi autosse ja sõitsime Kubijale lebotama. See tegevus oli igati vastav, arvestades, et mul oli terve päeva pisut nõrk olla ja veel mitu päeva hiljem olin ma peast kuidagi sooda. Tekkis juba kahtlus, et ma olin oma ainsad 3 tarka vereliblet ära andnud. 

Nii nagu minus on ajaga nõelakartus aina enam võimust võtnud, on suurenenud ka muud hirmud. Sellele sain kinnitust tivolis. Käisime seal emme ja Eliisega vanadel-tuttavatel ussikestel sõitmas ja jäätist söömas. Selle elasin kenasti üle. Pöörasem käik oli aga Marttiga, kes ostis väravast sisse astudes silmagi pilgutamata 2 piletit Boosterile. Hetkeks palvetasin, et ehk kutsutakse Minni ja Miki piltidega keerlevaid teetassikesi Boosteriks, aga peagi taipasin, et Booster oli oma 35 m kõrgusele lennutav-keerutav okseratas. Oleks hea meelega Martti maha löönud, aga õnneks olen seda iha õppinud aastate jooksul juba taltsutama. Hüppasime sadulasse ja võiski häälepaelad valla lasta. Üks hetk jättis see meid peaalaspidi taevasse kõlkuma ja ma kuulsin, kuidas kogu atribuut ragises. Nagu sellest veel vähe oleks olnud, pani sõber Martti mu kõrval lõugama: "KAS SA NÄGID SEDA KRUVI MIS JUST KUKKUS!?!? ME SAAME SURMA!!!! Sügaval sisimas sain ma aru, et ilmselt me vist ikka ei saa surma, aga igaks juhuks röökisin nagu poleks homset. 

Paar-kolm korda käisin suve jooksul Tartus peol ka. Minu lahke võõrustaja oli seal Reili, kelle ühikapõranda vaip mulle juba varasemastki tuttav voodi on. Meie viimane pidu oli kohe eriti vinge. Tegime Shootersis paar koksi, aga kuna pidu oli mageda võitu, läksime seiklema. Mul on sellest õhtust oma paarkümment kõrgklassi tasemel videot, millest päevavalgust ei kannata ükski. Enamik on meie parkuurimisoskustest, torupilli mängimisest, mäest üles ronimisest ja kõiksugu muudest akrobaatilistest oskustest, mida me tol õhtul välijõusaalis demonstreerida otsustasime. 

 

Tartus tegin läbi ka korraliku BTS/K-Pop laagri, mille juhendajaks oli ilmselgelt Anette. Vaatasime lugematul hulgal teemakohaseid videosi ja käisime kinos BTS filmi vaatamas, kus sain laenatud merchiga uhkustada. See muusika kohe kindlasti ei kõneta mind, aga ma olen salliv ja kes see ikka tahaks A.R.M.Y.'ga vaenujalal olla. 

 Ja oligi aeg hakata Eestis otsi kokku tõmbama. 

Umbes nädal enne lendu, organiseerisin tädi ja onupoja abiga meile koju kalad. Kogu varustus oli olemas, sest kevadel oli emme juba kala võtnud, aga ta suri suhteliselt kohe ära. Ma kinkisin 5 kala, et surm poleks nii dramaatiline ja pealegi on meie peres liikmeidki 5. Niisiis oli must kala Eliise, oranž emme, punane Olavi, Jürgen sinine ja mina valge. Eliise kala on kõige agressiivsem ja näljasem, minu kala aga kõige nääpsukesem. Tänaseks päevaks on sinine kala juba kahjuks meie seast lahkunud ja Jürgenile enam ei meeldi neid nende nimedega kutsuda (sest tema on surnund haha) seega nüüd nimetame neid lihtsalt värvide järgi. 

Viimane nädal Eestis osutus uskumatult stressirohkeks. Minu õnnetustejada jada algas sellega, et ma avastasin, et mu kallis reisikohver oli katki. Kuna see oli ainult aasta vana ja ma ei suvatsenud jälle selle peale raha kulutada, võtsin appi liimi ja teibi ning kohver saigi paar lisaelementi oma disaini. Järgmine tagasilöök tabas mind läpakat hooldusesse viies. Olgu siin kohal mainitud, et mul oli maailma parim arvuti üldse. Momendil kui ma tõstsin läpaka hoolduses laua peale, nägin, et mu arvuti on PIKUTI POOLEKS. Õnneks lubati, et selle peaks paarikümne euroga korda saama.  Järgmiseks avastasin, et olen oma passi ja IDkaardi ära kaotanud. Eestisse jõudes mõtlesin "Ma panen passi kindlasse kohta, siis on hea suve lõpus ta siit võtta" Lennuni oli umbes 4 päeva kui hakkasin mõtlema, et pole terve suvi oma passi näinud.  3 päeva enne lendu avastasin, et ka mu id kaart oli ka kadnud. Viimase leidsin õnneks autoistme vahelt õigeaegselt üles. Momendil kui ma leidsin oma Id kaardi, helistati arvutiremondist ja öeldi, et mul on arvutiga 2 varianti: jätan hüvasti või maksan 280 eurot uue korpuse eest. Alguses tundus, et see mees valetab ja mu arvuti on lihtsalt nii hea et ta tahab seda endale saada, aga asja uurides sain aru, et pidingi endale enne Londonisse minekut veel uue odava läpaka ka leidma, mida ma ka tegin.

 Pass on tänase päevani kadunud. 

Olgu Brexit mulle armuline!

Õhtu enne mu lendu läksime veel kõik koos Rändurisse sööma. Toit maitses hea ja tuju oli lõbus.

27. augusti varahommikul oli aeg öelda kõige raskemad tsau-tsaud. Alustuseks jätsin ma lõplikult jumalaga oma esimese autoga, armsa 1997. aasta Mitchubishiga, mis teenib nüüd väärikalt kedagi teist. Edasi tuli üks pikk kaisutus Happyga ja põgus patsutus Jürgeni õlale. Ma olin üllatunud, et isegi tema viitsis 6.30 hommikul end minu jaoks üles ajada.

Siis veel bussijaamas kalli emmele ja Eliisele ning sõit võis alata. 

 See oli vist esimene kord kui ma ei vaadanud Lux Expressi bussis Võru-Tallinn otsal mitte ühtegi filmi ega kuulanud isegi muusikat. Vaatasin pea vastu klaasi kastemärga muru ja nutsin pisut. Lend Londonisse oli nii paganama väsitav, olin endale küll ostnud priority pileti, aga läksin kogemata valesse järjekorda ehk seisin alamklassiga akvaariumis ja vaatasin kuidas teised juba pardale lähevad. Lennujaamas ausalt öeldes lootsin, et mu pagas on kaduma läinud, sest ma lihtsalt ei viitsinud selle 30 kraadise kuumusega seda suurt kohvrit vedada. Õhtupoolikuks olingi tagasi kodus. Londoni kodus. Valmis alustama järgmist seiklusterohket aastat.