Kodu pole koht vaid tunne
Hommikul kell 11 vaatasin otsivalt lennujaamas ringi, kui kusagilt kasuisa karune kalli mu embusesse haaras ja emme ohhetades-ahhetades kaela langes JA MA OLINGI TAGASI! Koju jõudes olin ma muidugi päevakangelane, seega patseerisin terve õhtu toast tuppa Eliise süles, Happy kaenlas ja emme järele lonkimas. Õnneks rahuneti peagi maha ja kui jõulukingid said laiali jagatud, hakkasime emmega üksteisele oma uusi riideid ja outfite demonstreerima. Nalja sai nabani ja peagi liitus meiega ka Helen. Magama ei tahtnud üldse minna, aga samas kui Happy kaissu puges, oli jälle kõik nii nagu varem. See tuletas mulle meelde, kuidas üksi magama jäämine sakib ja kui väga ma oma Happyt enda kõrvale igatsenud olin. Järgmist päeva alustasime Heleniga juba päris vara Leoki ilusalongis Liisilt meigi ja soengute saamisega. Me olime mõlemad kohutavalt väsinud, aga peab tõdema, et nägime uskumatult head välja. Sellele järgnes vinge fotosessioon Kati Märdimäega Kütioru puhkekeskuses. Meie probl...