Postitused

Puhkuse esimene nädal

Kujutis
Laupäev Esimene puhkepäev- laupäev! Milline suurepärane tunne. Esiteks, sest polnud eelmise õhtu veinitamisest oma endiste ja praeguste naiskolleegidega mitte mingit peavalu, ja teiseks, sest ees ootas 2 nädalat puhkust. Olin nii valmis sellest maksimumi võtma. Kihutasin lõuna paiku Võrru, aga ikkagi startisin liiga hilja, sest pimedaga sõit Tallinnast Võrru tundub lõputu. Ma ei tea, kas asi on mu auto esiklaasis, kojameestes, tuledes või hoopis mu enda silmanägemises, aga no see on ebareaalne- mitte midagi pole näha ja võiksin sama hästi silmad kinni sõita.  Õhtu möödus mõnusasti venna ja ema seltsis, tegime paar tiiru lauamänge ja tõmbasime kerra. Pühapäev Pühapäeval sõitsin Kuldresse tädi poole vanaisa/meie maa kodu koerale külla. Kedagi teist kodus ei olnud, nii et tegin Bambykesega megapika jalutuskäigu. Bamby oli nii elevil, et jaluturihma kaela panek oli omaette tsirkus. NO EI SAA seda konksu sinna külge. Õnneks peale pikka pusimist ja endamisi vandumist sai ikka asja. Oma e...

Mu uus Honda

Kujutis
Kõik sai alguse raskest nädalast ühistranspordis. Teisipäeval istus mu taha sellise kusehaisuga asotsiaal, et ma päriselt arvasin, et oksendan sealsamas ja kui ma ei oksenda, siis lämbun surnuks. Kolmapäeval jäin bussist maha ja järgmist bussi lihtsalt niisama ei tulnudki, ehk passisin bussipeatuses 35 minutit lihtsalt niisama. Neljapäeval töölt koju sõites, see oli aga kõige tipp - bussile astudes jõllitas mingi paks vanamees, hiljem tuli mu juurde ja palus abi Tõnisele sõnumi kirjutamisega. Sõnumi sisu, mida ta mulle ette dikteeris, oli järgnev: "Tere Tõnis! Kas sa said minu e-kirja kätte? (Seoses Maivi abielusõrmusega)." Ta dikteeris abivalmilt mulle ette ka kõik suured tähed ja kirjavahemärgid ning jutustas mulle oma eluloo koos selle libu Maiviga, kes nüüd abielusõrmust talle tagasi ei anna. Kõike seda mulle ebamugavalt lähedal õõtsudes ja näkku hingates. Pärast seda tänas ta mind südamlikult ja pidas kõne, kuidas Jumal on nüüd minuga ja toetab mind igal mu sammul, aga m...

Happy elu rõõmuks

Kujutis
Kuidas pealkirjastada blogipostitus, milles tahaks rääkida oma elu parimast, suurimast ja kõige lähedasemast sõbrast, kelle kaotus peale peaaegu 11   aastat ühiseid seiklusi tähendab sellist kurbust ja reaalset valu, mis ajab hulluks. Ja hoolimata sellest, et kõik need tunded on justkui negatiivsed ja sakivad sajaga, siis ei saa seda mitte mingil juhul millekski halvaks pealkirjastada, sest päeva lõpuks olen ma kõige-kõige õnnelikum ja tänulikum, et sain olla Happy inimene.   Tänaseks on sellest kurvast õhtust möödas kuu. Esimesed kaks nädalat reisisin ja postitasin Instagrami laialt naeratavaid pilte. Lavatagust infot jagades võin öelda et esimese nädala nutsin rahulikult iga kord kui tänavapildis koera nägin ja siis veel natuke hommikul, lõunal, õhtuooteks ja enne magama minekut ka. Palju oli reisi ajal ka autoga sõitmist ehk siis sain veeta parajalt aega tühja pilguga aknast välja vaadates ja mõeldes/meenutades/analüüsides kõike mida see suur süda oma neljal käpal mu ellu t...

Kääriku Kibekiired

Kujutis
 Peale Austraaliast tagasi Eestisse jõudmist taipasin kui pekki olid mul kõik ülikooli asjad läinud. Mitte et mu tehtud tööd viletsad oleksid olnud või midagi, aga neid lihtsalt polnud. Lisaks olid enamik ained juba lõpusirgel ja ma polnud mitte ainsassegi loengusse jõudnud. Kuhu ma tahan selle jutuga tegelikult jõuda on aga see, et mu päevad koosnesid kõik 8h tööst ja 5 tundi koolist ja siis tunnike-kaks Happyga jalutamiseks. Kuna teen enamik ajast kodukontorit ka, siis olin Happyle ülimalt tänulik, et vähemalt tema pärast vedasin ma ennast 2 korda päevas välja kevadet nautima. Igatahes rääkis siis emme ühel päeval, et ta sattus Kondimootori matka peale, nimega Kääriku Kibekiired ja ehk tahaksin mina ka sinna minna. Mis saaks parem olla kui peale 7 nädalat arvutiekraani vahtimist lõpuks ometi koivad sellel 30 km rajal sirgeks sirutada?  Niisiis haarasin reedel Happy kaenlasse ja loksusin bussiga Võrru. Ettevalmistused matkaks olid väga huvitavad. Emm läks reede õhtul peole ja...