"Suht lamp see Buckingham Palace"

TERVE 2025. AASTA… kuni veebruari lõpuni sisustasin ma tihedalt ära erinevate üritustega. Käisin ühel klubipeol, burlesque-show’d vaatamas, aktimodelle joonistamas, Heleniga viisakal õhtusöögil, matkamas, bingot mängimas, kondimootoriga 30 km kondimas, baaris ja tegin palju muud ägedat. Aga selle aasta esimene väljamaareis ei viinud mind kuhugi mujale kui tagasi Londonisse. Seekord aga Anna-Liisiga ja kaugeltki mitte kooli, vaid hoopis LEGENDAARSELE PITBULLI KONTSERDILE!

Oi, me olime elevil. Päris ilma naljata planeerisime oma riietust ja reisikest nagu väikesed lapsed jõuluvana ootel. Või siis lihtsalt selle kiilaka klubimuusika kuninga ootel. Eelarvet enam üldse ei mäletanud, tahtsin siin pakkuda, et umbes 300 € läks kõik kokku kummalgi, aga otsisin tagantjärele õiged numbrid välja ja pean tunnistama, et ikka pisut kallim oli see projekt meil.

Eelarve 1 inimese kohta:

Kontserdipiletid: 240 €

Lennupiletid edasi-tagasi: 140 €

Majutus: 160 €

Muu: u 150 €

Esimesel päeval jõudsime nii hilja, et ega peale majutuskohta mineku me muud ei jõudnudki teha, aga selle eest saime oma majutuskoha ust otsides parajalt seigelda. Kell hakkas juba lähenema südaööle ja no me ei leidnud sissepääsu. Helistasin siis majutajale ja see lahke noormees oleks teinud või tagurpidi topeltsaltosi, et me tuppa saaks. Väga armas vastuvõtt oli selles osas.

Teisel päeval seiklesime Greenwichi piirkonnas – käisime Greenwichi turul, raamatupoes ja näitasin Anna-Liisile oma armsat koolihoovi ja Greenwichi parki, kus saime muidugi ka oravaid oma kaameratega “jahtida”. Ilm oli täpselt stereotüüpne Londoni ilm: natuke uduvihmane ja pigem hall, aga me ei lasknud end sellest üldse heidutada.

Pargi kõige ilusam osa ✨roosiaed✨ oli kahjuks kinni. :(

Aga see-eest leidsime krookuseid ja muid õienupukesi, mida imetleda ja mis isegi päris kevadetunde peale tõid, eriti kui päike ka pilve tagant rohkem välja tuli.

Edasi läksime Lewishami, kus käisime TK Maxxis ja Primarkis ning (taas) tutvusime mitte-nii-kenade Londoni külgedega. See paganama kalaturg haises seal 10× hullemini kui ma mäletasin.

Peagi oligi kell juba 4 ja meie aja- ja energiavarud enne kontserti nullilähedased. Tellisin kiirelt meile majutuskohta midagi süüa ja põrutasime bussiga tagasi. Muidugi juhtus nii, et buss hilines ja meil läks kauem, nii et pidime paluma oma majutajal toidu vastu võtta. See noormees oli nii kena, et oli meile selle sooja toidu isegi juba tuppa valmis viinud. Olime igal juhul väga tänulikud. JÄLLE.

Kontserdipiletite kättesaamine oli muidugi päris pingeline. Ostsime need Viagogo lehelt, kus öeldi, et peaksime piletid 24 h enne kontserti kätte saama, aga kontsert oli vähem kui 6 tunni pärast ja mida meil polnud – PILETEID! Õnneks läbi nende infochati saime lõpuks asja korda ja ka piletid õigeks ajaks kätte, aga korralik närvikõdi oli see sellegipoolest. Aga nagu me varasematelt reisidelt õppinud olime, siis kõik on mõtlemises kinni, seega olime juba valmis, et kui kontserdile ei saagi, siis on noh niisama tore Londoni nädalavahetus.

Kõhud täis, piletid käes ja suti leiba ka luusse lastud, panime end valmis ja oligi aeg minna PEOLE. Ma pole suurem asi kontsertidel käija, nii et ei osanud isegi oma ootusi kuhugi sättida, aga no see oli MEGAAA. Alustuseks – ma ei tea, mis moodi ma peaksin kunagi uuesti klubipeole minema, kus kõik higised kehad tõmblevad ja trügivad. Kontserdil on nii lahedalt istumisalal kõigil oma kohake olemas ja kui jalad ära väsivad, siis super – istekoht ka kohe olemas. No mida veel elult tahta? Päris kihvt oli ka see, kuidas julgelt 50% inimestest olid end Pitbulliks kostümeerinud... nii äge! Ja no siis muidugi Pitbull ise ka… legend on see mees. Mulle meeldis, kuidas ta laulis alkoholist, naistest ja öö läbi pidutsemisest, ja siis pidas vahepeale sellise kõne lapsepõlvest ja elust, et mul võttis silma märjaks, ja kohe sinna otsa laulis järgmise bängeri. See oli nagu Ameerika mäed!

Täiega kahju, et me Anna-Liisiga ühtegi normaalsemat pilti endast ei teinud.

Koju minek oli ootuspäraselt raske: tohutu rahvamass ja bussid ääreni täis. Keegi oksendas bussis kohe me jalge ette ja mingil naisel tekkis probleem Anna-Liisi vägivaldsete tendentsidega (Anna-Liis läks talle kogemata oma saapaga vastu), aga muidu jõudsime ühes tükis koju. Sõime veel tellitud toidu jääke ja pugesime põhku.

Hommikut alustasin juba rutiinse veepudelite täitmisega. See oli muidugi eraldi saaga, et seal majutuskohas polnud kraanivesi joogikõlblik. Niisiis tassisimegi 5 l kanistritega vett sinna kolmandale (?) korrusele ja manageerisime seda edasi väiksematesse pudelitesse. Üleüldiselt oli meie tuba väike ja noh… hinnale vastav, aga ka kuidagi omamoodi armas ja sai kiiresti koduseks lausa.

Siis käisime hommikust söömas ja läksime linnapeale jalutama. Hommikusöögiga oli meil natuke trikikas olukord, sest Anna-Liis on selline inimene, kes ärkab üles ja on kohe valmis sööma 3-käigulise eine vist. Mina pigem selline, et jätan hommikusöögi tihti üldse vahele ja söön kõik kalorid tagantjärele ja topelt päeva teises pooles. Aga eelmise päeva pastajäänused aitasid meil, ma arvan, edukalt kompromisse leida.

Esmalt suundusime Waterloo graffiti-tunnelit vaatama. Tee peale jäi muidugi muid ägedaid sildu ja kõrgeid maju, mille laadseid Tallinnas ei trehva ja mille taustal tundus sümboolne ka paar kaadriklõpsu teha.

 

Ja siin pilt sellest, kuidas inimesed kesklinnas järjekorras seisid, et teha punase telefoniputkaga pilti. Naljakas.

Siis šoppasime suveniire ja jalutasime kesklinnas seal põhiliste vaatamisväärsuste kandis. Olime just lõpetanud põneva arutelu selle üle, mis võib mõjutada tuvide pigmenti ja mustrit, kui jalutasime mööda legendaarsest Briti monarhi ametlikust residentsist, mis lisaks oma sümboolsele tähendusele köidab üldjuhul pilke ka arhitektuuri ja ajaloo poolest. Vaatasime mõlemad seda maja vaikuses, kuni Anna-Liis katkestas selle vaikuse väga ikoonilise lausega: “Suht lamp see Buckingham Palace.” Asja tegi eriti naljakaks see, et ma mõtlesin ise täpselt sama. Tuleb välja, et Võrukad Londonis ei oska ikka nii suursugust ehitist hinnata. :D

Kui samme oli juba piisavalt tehtud ja kõhud ka juba korisesid, läksime tagasi “koju”. Tee peal võtsime järgmise teemana ette juba miljon korda läbituusteldatud diskussiooni selle üle, kuidas oleksime võinud koolis ikka tagapingi lolluste asemel paremini ja hoolsamini kuulata nii bioloogiat, ajalugu kui kõike muud, mida tol ajal TÄIESTI TASUTA meile pakuti. Tuli välja, et koolis käimine oli nagu lasteaias magamine. Üldse ei meeldinud, aga vot hiljem saad alles aru, et see oli mõnus elu ja tegelikult päris hea diil.

Sõime samast kohast tellitud pastat ja mängisime voodis kaarte. Panen siia pildi ka, aga mitte ilusa, vaid selle, kus Anna-Liis kamandas mind kahvlit ära panema, et see tema pildi esteetikat ei rikuks. :D

Muidu oli tore ja rahulik lõpusirge sellele päevale, aga siis sain kõne paanikas Jürgenilt, kes reisi ajal mu korteris elas. Nimelt olevat veetoru pauguga plahvatanud ja terve elamine vee all. Vaene kass Venus juba uppumise äärel ja vesi loksus akendestki välja… Vähemalt sellisena kujutasin ma seda olukorda jutu põhjal ette. Kõige naljakam oli see, et Jürgen üritas naabreid appi kutsuda, sest ta ei teadnud, kus see kinnikeeratav veekraan selles korteris on, aga ilmselgelt seal Kopli külje all pärast õhtul kella 10 keegi mingeid võõraid ukse taga kolkivaid mehi jutule ei lase. Aga noh, õnneks sai siis vesi kinni ja lõpp hea, kõik hea. Isegi väga hea tegelt, sest vesi oli paisutanud ukseläve ja ust, nii et sain kodukindlustuselt remondifondi natuke rahagi juurde. Venus, aknad ja noh tegelikult kõik ülejäänud korter olid täiesti veest puutumata.

Konsulteerisime veel Anna-Liisi isaga kraani parandustööde osas, tegime veel paar mängu turakat ja tõmbasime kerra.

Reisi viimasel päeval saime jälle majutuskohast lahketelt poistelt teenet paluda ja oma kohvrid nende konkusse jätta, kuni me veel linnapeal ringi paterdasime. Leidsime põneva rajooni eriti ilusate majadega. Nägime ka paari linnaekskursiooni gruppi selles piirkonnas ehk vast on tähtis rajoon, aga muud me selle kohta teada ei saanud. Ega me liiga palju ei üritanud ka. 

Võrdluseks jätan siia ka pildi meie Londoni reisi “kodutänavast” ja viimasest einest lennujaamas, kui raha oli juba küll ja peale laristatud. Ja noh oligi käes reisi lõpusirge. Korjasime ära oma kohvrid, vurasime bussiga lennujaama ja aeg tagasi koju lennata. 

Ryanairi pardale minekut oodates pidime muidugi nentima, et kõige odavama lennufirmaga lennata on ikka kõige tervislikum – saab ooteajal mõnusasti värsket õhku hingata ja puha. :)

Järgmise korrani! Dale! 

2025

Aga millal siis veel uusaasta postitus avalikustada, kui mitte augustis? Tegelikult on mul sel nädalal suurem kirjutamistuhin peal olnud, nii et katsun nende esimeste vihmaste sügisilmadega siin augusti lõpus ka selle aasta tipphetked blogis ära kajastada. Võib-olla jõuan isegi 2024. aasta tipptööd avalikkuse ette tuua ...kes teab..., aga üks aasta korraga. Mul on see halb komme koguda postitusi sahtlipõhja, sest ei viitsi kirjavigu parandada, aga nüüd võtsin end kokku.
2025 aasta otsustasime Philippiga vastu võtta traditsiooniliselt. Rentisime Tallinna külje all väikese saunaga majakese, pakkisime oma seitse asja ja vurasime pärastlõuna paiku kohale. Olime üsna elevil, sest eelmine aastavahetus oli super ilm ja mõnus karge talveõhtu, nii et tahtmatult ootasime ka seekord midagi sarnast. Aga ilmataadil olid muidugi teised plaanid – karge talveilma asemel saime lörtsise ja uduse sombuilma.

Alustuseks tahtsime saunaahju küdema panna. Nagu mu vanaema ikka ütles: uus aasta tuleb täpselt selline, nagu sa selle vastu võtad. Sellepärast oli saunas käik alati A ja O, sest kes see tahaks terve järgmise aasta haiseda. Õnnetuseks olid aga saunamajas tikud täiesti läbi vettinud ja kuna me kumbki polnud suuremad suitsusõbrad ega püromaanid, polnud ka omast taskust ühtki süütevahendit võtta. Pärast pikka proovimist ja majutajaga jauramist saime lõpuks naabermajast uued tikud – vedas! Tundus, et saame end siiski puhtaks küüritud. Jätsime saunaahju praksuma ja läksime tuppa filmi vaatama, krõpsu sööma ja kuuma kakaod jooma. 

Kui hiljem sauna olukorda kontrollima läksime, pidime aga pettunult avastama, et laval sai (ja pidi) istuma endiselt talvejopega. 

Viskasime pisar silmanurgas viimased neli halgu ahju ja lootsime parimat. Ütleme nii, et leil sai võetud ja isegi higi tuli välja, aga TOP 100 saunaskäigu hulka see üritus kindlasti ei mahtunud. Ülejäänud õhtu kirusime, miks meile nii vähe puid jäeti.

Pärast sauna tundus paras teha ka üks korralikum eine ja kuna mikrokat seal majakeses polnud, tuli geniaalne idee viia kaasa võetud pajaroog sinna samasse leigesse sauna. Taskulambi valgel avastasin just siis, et sauna kõrval oli tegelikult mitu suurt puuriita saunapuudega... Nüüd ei saanud me enam isegi majutuskohta kiruda, vaid pidime leppima tõsiasjaga, et olime mõlemad olnud lihtsalt pimedad ja lollid ja ei väärinudki paremat sauna. 

Peagi kukkuski uus aasta – tegime musi ja kalli, paar telefonikõnet lähedastele ja läksime magama. Natuke naljakas, kuidas 10 aastat tagasi oleks ma täpselt sellist aastavahetust vaadates arvanud, et see on kõige lamedam üritus üldse, aga nüüd kui ma olen juba vanem ja hallim, siis ausõna- ei vahetaks sellist aastavahetust mitte millegi vastu. Voi kui siis ainult saunapuude vastu.

Hommikul viskasime kompsud kokku, lehvitasime puuriidale head aega ja sõitsime... EMOsse, sest Philippil oli saunaskäigust või ma ei tea millest jalgadel nahk täiesti põletikku läinud.

HEAD UUT AASTAT!

Puhkuse esimene nädal

Laupäev

Esimene puhkepäev- laupäev! Milline suurepärane tunne. Esiteks, sest polnud eelmise õhtu veinitamisest oma endiste ja praeguste naiskolleegidega mitte mingit peavalu, ja teiseks, sest ees ootas 2 nädalat puhkust. Olin nii valmis sellest maksimumi võtma. Kihutasin lõuna paiku Võrru, aga ikkagi startisin liiga hilja, sest pimedaga sõit Tallinnast Võrru tundub lõputu. Ma ei tea, kas asi on mu auto esiklaasis, kojameestes, tuledes või hoopis mu enda silmanägemises, aga no see on ebareaalne- mitte midagi pole näha ja võiksin sama hästi silmad kinni sõita. 

Õhtu möödus mõnusasti venna ja ema seltsis, tegime paar tiiru lauamänge ja tõmbasime kerra.

Pühapäev

Pühapäeval sõitsin Kuldresse tädi poole vanaisa/meie maa kodu koerale külla. Kedagi teist kodus ei olnud, nii et tegin Bambykesega megapika jalutuskäigu. Bamby oli nii elevil, et jaluturihma kaela panek oli omaette tsirkus. NO EI SAA seda konksu sinna külge. Õnneks peale pikka pusimist ja endamisi vandumist sai ikka asja. Oma elevust ei suutnud Bamby ka esimesed jalutussammud taltsutada, sest nii kui lahti pääses, tõmbas ta mu nätaki peaaegu et ninuli. Olin maiustused ka välja võtnud lootuses ta elevust taltsutada, aga need lendasid tänu Bamby entusiastlikule stardihoole taevasse ja siis igale poole lumme linnusöögiks. Mõnikümmend meetrit ja siis ta õnneks rahunes ja tegelikult oli megaaaa mõnus hommik. Peale seda tegime kerged pepupaid, käisin kassidele tere ütlemas ja ütlesin sealsetele neljajalgsetele tsauki.  

Edasi sõitsin Litsmetsa maakodusse, mis pole sealt liiga kaugel. Plaanisin algselt ainult seal oleva kiviajast pärineva lauaarvuti peale võtta, et piltidesse talletatud mälestused mõnele moodsamale platvormile saada, aga jäin pikemaks ringi vaatama. Uskumatult nukker tunne on vaadata oma lapsepõlvekodu põhimõtteliselt maha jäetud majana. Siin-seal oli näha hiirepabulaid ja venna joonistusblokist näritud paberitükikesi. Toad olid nii tühjad, aga kuna need on nii väiksed, siis tundusid ainuüksi minu ja mälestuste poolt külluslikult täidetud. Külm ja kõle, aga ometi nii soojust täis ja kuulda võis naeru, tülisid, muresid ja rõõmukilkeid, millele need seinad olid nii palju aastaid tuulevarju andnud. 

Maakodu oli meil lihtne - 3 tuba + köök, kokku mitte rohkem kui 50 ruutmeetrit.  Kunagi oli üks tuba vähemgi- vanaema ja vanais magasid ühekohalises voodis elutoas. Tädipoed magas elutoa diivanil. Mina ja vend põrandale ehitatud diivanipatjadest tehtud "voodis" koos emaga magamistoas. Kassid ja koerad võrdselt ära jagatud iniemste vahele. vahest olid ka külalised/teised lapselapsed seal. Kompaktne. Väljas kolmnurkne peldik. Ukseläved ja aknad ajas viltu vajunud. Mäletan, et talvel oli ukse ees tekk ja aknalaudadel kuhjatud padjad, et sooja paremini hoiaks. Külmema ilmaga oli toas 15 kraadi - see oli eriline aeg, sest siis said kõik 3 kassi, 2 koera ja ülejäänud pere kõige pisemasse vanaema ja vanaisa tuppa kokku aetud ja telekat vaadatud. Koos on ju alati soojem. Mälestustes ja elamises ringi sobrades leidsin ühest sahtlist vanaema ja vanaisa kuldpulma pildi pärlitest raamiga- Ise meisterdasin 8. klassi käsitöötunnis vanaemale emadepäevakingiks...
10 aastat tagasi. 

Võrru jõudes läksingi emmiga vanaisat vaatama, kes oli selleks ajaks haiglas olnud üle 3 nädala, tõusude ja mõõnadega. Vanaisa, endise meremehena, ajas üks kord ammu haiglas olles sõnad segi ja kutsus meid endale külla kajutisse number 7. Sellest ajast peale kutsusime palateid perekeskis kajutiteks. Sel pühapäeval oli laeval mõõn ja kajutis meeleolu raske. Olin teda paar nädalat tagasi ka vaatamas käinud ja sai kergelt jutustatud, kallistatud ja head paranemist soovitud. See kord vanaisa ei ärganudki, ning arstide ülevaade päevast sellele lisaks ei andnud palju lootust. Nii abitu tunne oli teda vaadata ja näha, et tal oli raske, aga teha ei saanud ega osanud enam keegi midagi. Jätsime emmega mõlemad temaga pisarad silmis hüvasti. 

Samal päeval 15 minutit enne südaööd sai emme haiglast kõne, et vanaisa on meie seast lahkunud.

Esmaspäev

Alustasime matuste planeerimisega. Matuse aeg, koht, haua kaevamine, külaliste list, kõigi teavitamine, ajalehte teade, matustele muusika, kirikuõpetaja, lilled, küünlad, peielaud, kirst, riided ja muu, mis kirstu kaasa läheb... tegemist jätkus. Ja kurvastamist ja nutmist jätkus ka.

Teisipäev

Planeerimine jätkus. Lisaks tuli mõelda ka kõigele või sellele natukesele, mis vanaisast siia ilma maha jäi. Kui Bamby oli vanaisa linna kolides tädi juurde elama läinud, siis meie kõigi lapsepõlvekassile Kittyle, ei tundunud uue kodu leidmine ei võimalik ega ka mõistlik. 

Ma mäletan seda reaalselt nagu eilset, kui me kondisime tädipoja kunagise tüdruksõbraga sauna pööningult kodu poole ja pidasime plaani, kuidas või mida öelda, et saaks selle maailma kõige armsama kassipoja endale jätta. Mina olin 6-aastane ja onupoja tüdruksõber oli see lahe täiskasvanu, kes aitas laste unistusi teoks teha. Lubasin igale looma ihkavale lapsele kohaselt, et mina hoolitsen selle kassi eest kogu elu ausõna. Seda ma ei mäleta, mis määravaks sai, aga üks kahest kassipojast, see kõige nunnum - Kitty 2006 aastal meie juurde jäi. Õnneks kogu elu hoolitsemise osas tulid vanaema, vanaisa ja ema ikkagi appi, aga võtsin seda ka mingil määral oma lubadusest kinni pidamisena ja veendusin, et ka Kitty viimane päev ei jääks piinades või valudes, sest see kass vääris ainult parimat.

2007

2012

2024

Olime tegelikult juba nädalaid tagasi ta tervise pärast kaalunud magama panekut ja isegi arstil tegelikult selle plaaniga käinud, aga ei suutnud eelmisel korral sellega edasi liikuda. Selleks teisipäevaks oli aga kasvajast põhjustatud haav eelmisest arstil käigust saati hullemaks läinud. Opereerida ei saanud, sest ei elaks narkoosi üle. Lisaks oli ta 100% pime ja tundus olevat ka täielikult kurt. Sellises seisus kolimine veel lisaks ei tundunud hea valik, ning üleüldine elukvaliteet isegi tuttavas keskkonnas väga küsitav. Otsustasin raske südamega, et teeme temaga viimase arstil käigu. 18 aasta ja 7 kuu vanusena lahkus Kitty. 

Matsin ta maale, kus ta oli sündinud ja kus olime koos kasvanud. Kaunistasin ta haua kuuseokstest ääristusega ja mõtlesin küünalt süüdates sellele päevale, kui ma seal samas maakodus 6 aaatase tüdrukutirtsuna lubasin seda pööningult leitud maailma kassipoega hoida ja armastada. Ma usun, et pidasin oma lubadust. 

Tagasiteel läksid auto suunatuled katki, niiet sain sõita otsejoones remonditöökotta. 

Kolmapäev

Kolmapäeval otsustasin ma pühendada väiksele Eliisele ja Rodnyle, kelle jaoks oli see nädala algus samuti kindlasti olnud omal moel raske. Eliise saab 2. klassi lapsele kohaselt muidugi olukorrast paremini aru, aga väikse 3-aastase Rodnyga olid teised lood. Üritasin talle teisipäeva õhtul ka lihtsustatult olukorda seletada. Vestlus läks umbes nii: 

Mina: "Rodny, kas sa tead, et me oleme kõik natuke kurvad olnud. See on sellepärast, et Taadu (niimoodi kutsus ta vanaisa) jäi väga haigeks ja suri."

Rodny: "Mis tal haigeks jäi?"
M: "Tema süda oli väga haige. Seda ei saanud ravida ja nüüd Taadu enam ei tule koju."
R: "Kuhu ta siis läheb?"
M: "Surnud inimesed tavaliselt maetakse. See tähendab, et pannakse mulla alla puhkama."
R: *mõttepaus*
Mulle tundus, et läheb hästi, asjalikud küsimused, kas pole?

Rodny viimaks: "Minu süda on ka haige, aga mina tahaksin minna muru sisse puhkama."

Vot selle peale ei osanud ma enam midagi kosta ja ehk polnud tarviski. Lapsed on ikka armsad küll ja vahest sooviks endale ka sellist mõttemaailma. 

Igatahes pakkisin need kaks tegelinskit emmelt laenuks saadud autosse ja kuna teeolud olid kohutavad, siis põhimõtteliselt driftisin nendega Tartusse ERMi. Avastamist oli seal küllaga ja kõik olid nii tublid. 

Fotoseeria: Vali oma lemmikvaip

Olime mõnda aega juba seigelnud, kui taipasin kampsunit seljast võttes, et mul oli pluus seljas pahupidi. Suurim jama seisnes aga selles, et me olime just käinud vetsus (Kuhu 3-aastase meelitamine oli olnud päeva suurim väljakutse) ja lisaks olime täpselt sellises keskkohas, kus ka mõlemad vetsud olid mega kaugel. Nii et mis ma ikka tegin... võtsin keset muuseumi särgi seljast, pöörasin kiiruga ümber ja panin tagasi selga. Kiiruga osa miinuspool oli aga see, et nüüd oli pluus tagurpidi. Mõtlesin, et haige jama ikka, sest kui esimene kord turvakaamerast vaadatakse ja nähakse, mõeldakse et noh inimlik viga eks ole, siis teine kord kisub juba liputamise poole, aga mis seal ikka. Tõmbasin ka teise korra ennast keset muuseumit paljaks ja seekord võtsin oma aja ning veendusin rahulikult, et kõik saaks õiget pidi selga.

Muuseumi lõpus oli ka tore mängumets, kus pidasime maha ühe vinge "lumesõja" ja veetsime mõnusalt aega. Seal olid ka vahvad urud maa sees, kus sai hiirepere tegemisi piiluda. Lõpetuseks krabasime veel mingist kahtlasest hipster kohast pitsa ja oligi aeg tagasi koju driftida.

Kodus tahtis Rodny pilte vaadata ja sattusime uuesti väga huvitava vestluse otse surma ja matmise osas. Nimelt nägi ta galeriis pilti metsa tukas olevast Kitty hauast, kus põles küünal.

R: "Mis see on?"
M: "See on Kitty haud."
R: *Segaduses*
M: "Kitty oli ka väga vana ja suri ära. Ma matsin ta mulla alla, nagu ka vanaisa maetakse."
Rodny rõõmsalt: "Jah! nüüd nad on nagu väikesed hiirekesed!"

Peaaegu, Rodny... peaaegu.

Sain auto ka remondist tagasi, aga see läks uuesti katki ja pidi taas parandusse viima. Üks samm edasi, kaks tagasi. 

Neljapäev

Matused. Hakkasime vennaga Võrust maale sõitma. Pidime ka tädipoja peale võtma,- ta on selline vahva superkohusetundlik megainimene. Eelmisel päeval jäi jutt, et pidi kell 10 valmis olema, aga kuna kell oli alles 9.45, helistasin ette, et uurida, kas ta on valmis ka varem minema. Sain krapsaka vastuse, et jah, ta on juba 15 minutit väljas olnud ja ootab. Palun öelge üks inimene, kes läheb pool tundi varem õue valmis ootama, kui teab, et keegi järele tuleb. Mina igatahes selliseid inimesi palju ei tea.

Maal kogunes peaaegu kogu pere. Jätsime vanaisaga viimast korda hüvasti tema kodus, kus ta oli sündinud, kasvanud ja elanud pea kogu oma elu. Looklesime matuserongina läbi selle karge talveilma kabelisse, kus kaunistati ta ümbrus tema pildi, pärgade, nimeplaadi, Eesti lipu, tema teenitud kaitseväe medalite ja tema ikoonilise kaitseväe mütsiga. Tumedast tammepuidust kirstu kõrval oleval hauaplaadil olid tema nime kohal väikesed merelained sümboliseerimaks tema mereelu, pildil askeldas ta mesilastega - oma lemmikhobiga. Sini-must-valged lilled ja Eesti lipp koos kaitseväe mustriga ja kirstu ääres valveseisakus sõdurid andsid viimase lihvi, mälestamaks tema patriootlikku hinge. Viiulil mängis tema lemmiklugu. Hiljem kõlasid ka aulasud ja kõike seda vaadates mõtlesin vaid üht - vanaisa oleks selle heaks kiitnud! 

Kuigi olime ilmselgelt kõik väga kurvad, et meie suur pere oli kaotanud vanaisa, kes oli olnud meie juured, meie kõigi algus, siis ühteaegu pidi ka nentima, et ta elas 87 aastat ägedat elu, sai vanaemaga 6 last, 12 lapselast ja 6 lapselapselast. Ta oli ümbritsetud inimestest, kes teda nii väga armastasid, ja oli siin elus leidnud oma rõõmud ja pühendumused - mis on tegelikult ju võimas ja kõik, mida sellelt elult justkui tahta võiks.

Peielauas toodi toit ette, söömine käis juba usinasti, kui ema minult möödaminnes küsis, kas mul on kõne ka. Kortsutasin vist isegi natuke kulmu ja vastasin "Ei ole, miks peaks?" 

Tegelikult oli küll. 

Ma pole lihtsalt suurem asi esineja ja mõtlesin hoida selle juhuks, kui keegi teine kõnet ei pea. Aga siin võin kirja pandult seda jagada küll.

"Ma mäletan hästi, kui vanaisa tuli üks kord jalutuskäigult tagasi ja ütles, et see oli tema viimane kord. Sellel järgnevad suved istus ta maja ees ja nuusutas härdalt lilli, katsus põllult toodud viljapeasi ja kuulas kõige suurema põnevusega Ennarit, et kuhu poole need kitsed seal Rüütlisaarel kõndisid, ja tema siiras elevus, kui kuulis, et Piirikraavi poole.
Ta oli suutnud võtta kõik eluraskused ja pööranud need tänulikkuseks ja tegelikult ka ootuseks. Kui küsisin temalt üks kord, kuidas tervis, ja ta ütles, et ei tea, varsti on minek. Ütlesin ma noorele inimesele kohaselt, et ära aja sellist juttu. Tema hakkas aga selle peale naerma, et "A mis siis on? Ma lähen ju Viiu (vanaema) juurde."
Vanaisa oli saanud hüvasti jätta siin maisel maal asjadega, mida ta armastas, ja ühteaegu oli ta valmis tervitama vanaema ja kõiki teisi, keda ta oli igatsenud seal teisel pool! Ja ma usun, et me oleme kõik üksmeelel, et just selline meelestatus on selle teekonna kõige ilusam lõpp, mida soovida. Vanaisa mälestuseks ja tema taaskohtumiste rõõmuks!"

Need kõned, mis temast päriselt peeti, olid muidugi palju paremad. Algust tegi üks kaitseliitlastest. Nagu ikka kombeks, siis kõik kuulasid viisakalt, aga ajapikku läks see kõne päris pikaks ja ühele loole tekkis 10 kõrvallugu, ning inimesed hakkasid siit-sealt ka sõna sekka ütlema ja oma mälestusi jagama. Armsalt naabrimehelt ja jahikaaslaselt tuli kohe ka teine kõne otsa ja teisteltki kaitseliitlastelt, ja lõpuks oli ruum täidetud mõnusa jutusumina ja pistelise naeruga. Vaatasin ka sellel hetkel ringi ja mõtlesin, et vanaisale see meeldiks - saal täis tema loodud suguvõsa, tema häid sõpru, naabreid ja tuttavaid - kõik naerulsui meenutamas Puka Ülo. Ma arvan, et see oli nii hea, kui üks matus olla saab.

Reede

Jäin kohe hommikul 100 euro võrra vaesemaks, aga sain selle eest uuesti auto remonditöökojast kätte ja seekord loodetavasti lõplikult parandatud tuledega. Asusin varavalges (ehk kuskil 11 ajal) koduteele. Peale väsitavat 3,5 h sõitu Tallinnasse lonkasin autost välja, sees tühi tunen ja kurbus, mõttes teadmine, et homme juba lend Saksamaale suusareisile ja peab pakkima hakkama, kass vaja hoidja juurde viia ja miljon asja veel. Mõttelõnga lõikas läbi vaatepilt mu pooltühjast rehvist. Nael kummis oligi veel sellest nädalast puudu. 

Tagasi vaadates ajab lausa natuke naerma ka, aga tegelikult oli karm nädal. 

Puhkuse esimene nädal õpetas mulle kannatlikkust, tänulikkust, tegi mind tugevamaks ja näitas taaskord, kui oluline ja kallis on pere! 

Vanaisa 86 sünnipäeval oma lapselaste ja lapselapselastega.