Puhkuse esimene nädal

Laupäev

Esimene puhkepäev- laupäev! Milline suurepärane tunne. Esiteks, sest polnud eelmise õhtu veinitamisest oma endiste ja praeguste naiskolleegidega mitte mingit peavalu, ja teiseks, sest ees ootas 2 nädalat puhkust. Olin nii valmis sellest maksimumi võtma. Kihutasin lõuna paiku Võrru, aga ikkagi startisin liiga hilja, sest pimedaga sõit Tallinnast Võrru tundub lõputu. Ma ei tea, kas asi on mu auto esiklaasis, kojameestes, tuledes või hoopis mu enda silmanägemises, aga no see on ebareaalne- mitte midagi pole näha ja võiksin sama hästi silmad kinni sõita. 

Õhtu möödus mõnusasti venna ja ema seltsis, tegime paar tiiru lauamänge ja tõmbasime kerra.

Pühapäev

Pühapäeval sõitsin Kuldresse tädi poole vanaisa/meie maa kodu koerale külla. Kedagi teist kodus ei olnud, nii et tegin Bambykesega megapika jalutuskäigu. Bamby oli nii elevil, et jaluturihma kaela panek oli omaette tsirkus. NO EI SAA seda konksu sinna külge. Õnneks peale pikka pusimist ja endamisi vandumist sai ikka asja. Oma elevust ei suutnud Bamby ka esimesed jalutussammud taltsutada, sest nii kui lahti pääses, tõmbas ta mu nätaki peaaegu et ninuli. Olin maiustused ka välja võtnud lootuses ta elevust taltsutada, aga need lendasid tänu Bamby entusiastlikule stardihoole taevasse ja siis igale poole lumme linnusöögiks. Mõnikümmend meetrit ja siis ta õnneks rahunes ja tegelikult oli megaaaa mõnus hommik. Peale seda tegime kerged pepupaid, käisin kassidele tere ütlemas ja ütlesin sealsetele neljajalgsetele tsauki.  

Edasi sõitsin Litsmetsa maakodusse, mis pole sealt liiga kaugel. Plaanisin algselt ainult seal oleva kiviajast pärineva lauaarvuti peale võtta, et piltidesse talletatud mälestused mõnele moodsamale platvormile saada, aga jäin pikemaks ringi vaatama. Uskumatult nukker tunne on vaadata oma lapsepõlvekodu põhimõtteliselt maha jäetud majana. Siin-seal oli näha hiirepabulaid ja venna joonistusblokist näritud paberitükikesi. Toad olid nii tühjad, aga kuna need on nii väiksed, siis tundusid ainuüksi minu ja mälestuste poolt külluslikult täidetud. Külm ja kõle, aga ometi nii soojust täis ja kuulda võis naeru, tülisid, muresid ja rõõmukilkeid, millele need seinad olid nii palju aastaid tuulevarju andnud. 

Maakodu oli meil lihtne - 3 tuba + köök, kokku mitte rohkem kui 50 ruutmeetrit.  Kunagi oli üks tuba vähemgi- vanaema ja vanais magasid ühekohalises voodis elutoas. Tädipoed magas elutoa diivanil. Mina ja vend põrandale ehitatud diivanipatjadest tehtud "voodis" koos emaga magamistoas. Kassid ja koerad võrdselt ära jagatud iniemste vahele. vahest olid ka külalised/teised lapselapsed seal. Kompaktne. Väljas kolmnurkne peldik. Ukseläved ja aknad ajas viltu vajunud. Mäletan, et talvel oli ukse ees tekk ja aknalaudadel kuhjatud padjad, et sooja paremini hoiaks. Külmema ilmaga oli toas 15 kraadi - see oli eriline aeg, sest siis said kõik 3 kassi, 2 koera ja ülejäänud pere kõige pisemasse vanaema ja vanaisa tuppa kokku aetud ja telekat vaadatud. Koos on ju alati soojem. Mälestustes ja elamises ringi sobrades leidsin ühest sahtlist vanaema ja vanaisa kuldpulma pildi pärlitest raamiga- Ise meisterdasin 8. klassi käsitöötunnis vanaemale emadepäevakingiks...
10 aastat tagasi. 

Võrru jõudes läksingi emmiga vanaisat vaatama, kes oli selleks ajaks haiglas olnud üle 3 nädala, tõusude ja mõõnadega. Vanaisa, endise meremehena, ajas üks kord ammu haiglas olles sõnad segi ja kutsus meid endale külla kajutisse number 7. Sellest ajast peale kutsusime palateid perekeskis kajutiteks. Sel pühapäeval oli laeval mõõn ja kajutis meeleolu raske. Olin teda paar nädalat tagasi ka vaatamas käinud ja sai kergelt jutustatud, kallistatud ja head paranemist soovitud. See kord vanaisa ei ärganudki, ning arstide ülevaade päevast sellele lisaks ei andnud palju lootust. Nii abitu tunne oli teda vaadata ja näha, et tal oli raske, aga teha ei saanud ega osanud enam keegi midagi. Jätsime emmega mõlemad temaga pisarad silmis hüvasti. 

Samal päeval 15 minutit enne südaööd sai emme haiglast kõne, et vanaisa on meie seast lahkunud.

Esmaspäev

Alustasime matuste planeerimisega. Matuse aeg, koht, haua kaevamine, külaliste list, kõigi teavitamine, ajalehte teade, matustele muusika, kirikuõpetaja, lilled, küünlad, peielaud, kirst, riided ja muu, mis kirstu kaasa läheb... tegemist jätkus. Ja kurvastamist ja nutmist jätkus ka.

Teisipäev

Planeerimine jätkus. Lisaks tuli mõelda ka kõigele või sellele natukesele, mis vanaisast siia ilma maha jäi. Kui Bamby oli vanaisa linna kolides tädi juurde elama läinud, siis meie kõigi lapsepõlvekassile Kittyle, ei tundunud uue kodu leidmine ei võimalik ega ka mõistlik. 

Ma mäletan seda reaalselt nagu eilset, kui me kondisime tädipoja kunagise tüdruksõbraga sauna pööningult kodu poole ja pidasime plaani, kuidas või mida öelda, et saaks selle maailma kõige armsama kassipoja endale jätta. Mina olin 6-aastane ja onupoja tüdruksõber oli see lahe täiskasvanu, kes aitas laste unistusi teoks teha. Lubasin igale looma ihkavale lapsele kohaselt, et mina hoolitsen selle kassi eest kogu elu ausõna. Seda ma ei mäleta, mis määravaks sai, aga üks kahest kassipojast, see kõige nunnum - Kitty 2006 aastal meie juurde jäi. Õnneks kogu elu hoolitsemise osas tulid vanaema, vanaisa ja ema ikkagi appi, aga võtsin seda ka mingil määral oma lubadusest kinni pidamisena ja veendusin, et ka Kitty viimane päev ei jääks piinades või valudes, sest see kass vääris ainult parimat.

2007

2012

2024

Olime tegelikult juba nädalaid tagasi ta tervise pärast kaalunud magama panekut ja isegi arstil tegelikult selle plaaniga käinud, aga ei suutnud eelmisel korral sellega edasi liikuda. Selleks teisipäevaks oli aga kasvajast põhjustatud haav eelmisest arstil käigust saati hullemaks läinud. Opereerida ei saanud, sest ei elaks narkoosi üle. Lisaks oli ta 100% pime ja tundus olevat ka täielikult kurt. Sellises seisus kolimine veel lisaks ei tundunud hea valik, ning üleüldine elukvaliteet isegi tuttavas keskkonnas väga küsitav. Otsustasin raske südamega, et teeme temaga viimase arstil käigu. 18 aasta ja 7 kuu vanusena lahkus Kitty. 

Matsin ta maale, kus ta oli sündinud ja kus olime koos kasvanud. Kaunistasin ta haua kuuseokstest ääristusega ja mõtlesin küünalt süüdates sellele päevale, kui ma seal samas maakodus 6 aaatase tüdrukutirtsuna lubasin seda pööningult leitud maailma kassipoega hoida ja armastada. Ma usun, et pidasin oma lubadust. 

Tagasiteel läksid auto suunatuled katki, niiet sain sõita otsejoones remonditöökotta. 

Kolmapäev

Kolmapäeval otsustasin ma pühendada väiksele Eliisele ja Rodnyle, kelle jaoks oli see nädala algus samuti kindlasti olnud omal moel raske. Eliise saab 2. klassi lapsele kohaselt muidugi olukorrast paremini aru, aga väikse 3-aastase Rodnyga olid teised lood. Üritasin talle teisipäeva õhtul ka lihtsustatult olukorda seletada. Vestlus läks umbes nii: 

Mina: "Rodny, kas sa tead, et me oleme kõik natuke kurvad olnud. See on sellepärast, et Taadu (niimoodi kutsus ta vanaisa) jäi väga haigeks ja suri."

Rodny: "Mis tal haigeks jäi?"
M: "Tema süda oli väga haige. Seda ei saanud ravida ja nüüd Taadu enam ei tule koju."
R: "Kuhu ta siis läheb?"
M: "Surnud inimesed tavaliselt maetakse. See tähendab, et pannakse mulla alla puhkama."
R: *mõttepaus*
Mulle tundus, et läheb hästi, asjalikud küsimused, kas pole?

Rodny viimaks: "Minu süda on ka haige, aga mina tahaksin minna muru sisse puhkama."

Vot selle peale ei osanud ma enam midagi kosta ja ehk polnud tarviski. Lapsed on ikka armsad küll ja vahest sooviks endale ka sellist mõttemaailma. 

Igatahes pakkisin need kaks tegelinskit emmelt laenuks saadud autosse ja kuna teeolud olid kohutavad, siis põhimõtteliselt driftisin nendega Tartusse ERMi. Avastamist oli seal küllaga ja kõik olid nii tublid. 

Fotoseeria: Vali oma lemmikvaip

Olime mõnda aega juba seigelnud, kui taipasin kampsunit seljast võttes, et mul oli pluus seljas pahupidi. Suurim jama seisnes aga selles, et me olime just käinud vetsus (Kuhu 3-aastase meelitamine oli olnud päeva suurim väljakutse) ja lisaks olime täpselt sellises keskkohas, kus ka mõlemad vetsud olid mega kaugel. Nii et mis ma ikka tegin... võtsin keset muuseumi särgi seljast, pöörasin kiiruga ümber ja panin tagasi selga. Kiiruga osa miinuspool oli aga see, et nüüd oli pluus tagurpidi. Mõtlesin, et haige jama ikka, sest kui esimene kord turvakaamerast vaadatakse ja nähakse, mõeldakse et noh inimlik viga eks ole, siis teine kord kisub juba liputamise poole, aga mis seal ikka. Tõmbasin ka teise korra ennast keset muuseumit paljaks ja seekord võtsin oma aja ning veendusin rahulikult, et kõik saaks õiget pidi selga.

Muuseumi lõpus oli ka tore mängumets, kus pidasime maha ühe vinge "lumesõja" ja veetsime mõnusalt aega. Seal olid ka vahvad urud maa sees, kus sai hiirepere tegemisi piiluda. Lõpetuseks krabasime veel mingist kahtlasest hipster kohast pitsa ja oligi aeg tagasi koju driftida.

Kodus tahtis Rodny pilte vaadata ja sattusime uuesti väga huvitava vestluse otse surma ja matmise osas. Nimelt nägi ta galeriis pilti metsa tukas olevast Kitty hauast, kus põles küünal.

R: "Mis see on?"
M: "See on Kitty haud."
R: *Segaduses*
M: "Kitty oli ka väga vana ja suri ära. Ma matsin ta mulla alla, nagu ka vanaisa maetakse."
Rodny rõõmsalt: "Jah! nüüd nad on nagu väikesed hiirekesed!"

Peaaegu, Rodny... peaaegu.

Sain auto ka remondist tagasi, aga see läks uuesti katki ja pidi taas parandusse viima. Üks samm edasi, kaks tagasi. 

Neljapäev

Matused. Hakkasime vennaga Võrust maale sõitma. Pidime ka tädipoja peale võtma,- ta on selline vahva superkohusetundlik megainimene. Eelmisel päeval jäi jutt, et pidi kell 10 valmis olema, aga kuna kell oli alles 9.45, helistasin ette, et uurida, kas ta on valmis ka varem minema. Sain krapsaka vastuse, et jah, ta on juba 15 minutit väljas olnud ja ootab. Palun öelge üks inimene, kes läheb pool tundi varem õue valmis ootama, kui teab, et keegi järele tuleb. Mina igatahes selliseid inimesi palju ei tea.

Maal kogunes peaaegu kogu pere. Jätsime vanaisaga viimast korda hüvasti tema kodus, kus ta oli sündinud, kasvanud ja elanud pea kogu oma elu. Looklesime matuserongina läbi selle karge talveilma kabelisse, kus kaunistati ta ümbrus tema pildi, pärgade, nimeplaadi, Eesti lipu, tema teenitud kaitseväe medalite ja tema ikoonilise kaitseväe mütsiga. Tumedast tammepuidust kirstu kõrval oleval hauaplaadil olid tema nime kohal väikesed merelained sümboliseerimaks tema mereelu, pildil askeldas ta mesilastega - oma lemmikhobiga. Sini-must-valged lilled ja Eesti lipp koos kaitseväe mustriga ja kirstu ääres valveseisakus sõdurid andsid viimase lihvi, mälestamaks tema patriootlikku hinge. Viiulil mängis tema lemmiklugu. Hiljem kõlasid ka aulasud ja kõike seda vaadates mõtlesin vaid üht - vanaisa oleks selle heaks kiitnud! 

Kuigi olime ilmselgelt kõik väga kurvad, et meie suur pere oli kaotanud vanaisa, kes oli olnud meie juured, meie kõigi algus, siis ühteaegu pidi ka nentima, et ta elas 87 aastat ägedat elu, sai vanaemaga 6 last, 12 lapselast ja 6 lapselapselast. Ta oli ümbritsetud inimestest, kes teda nii väga armastasid, ja oli siin elus leidnud oma rõõmud ja pühendumused - mis on tegelikult ju võimas ja kõik, mida sellelt elult justkui tahta võiks.

Peielauas toodi toit ette, söömine käis juba usinasti, kui ema minult möödaminnes küsis, kas mul on kõne ka. Kortsutasin vist isegi natuke kulmu ja vastasin "Ei ole, miks peaks?" 

Tegelikult oli küll. 

Ma pole lihtsalt suurem asi esineja ja mõtlesin hoida selle juhuks, kui keegi teine kõnet ei pea. Aga siin võin kirja pandult seda jagada küll.

"Ma mäletan hästi, kui vanaisa tuli üks kord jalutuskäigult tagasi ja ütles, et see oli tema viimane kord. Sellel järgnevad suved istus ta maja ees ja nuusutas härdalt lilli, katsus põllult toodud viljapeasi ja kuulas kõige suurema põnevusega Ennarit, et kuhu poole need kitsed seal Rüütlisaarel kõndisid, ja tema siiras elevus, kui kuulis, et Piirikraavi poole.
Ta oli suutnud võtta kõik eluraskused ja pööranud need tänulikkuseks ja tegelikult ka ootuseks. Kui küsisin temalt üks kord, kuidas tervis, ja ta ütles, et ei tea, varsti on minek. Ütlesin ma noorele inimesele kohaselt, et ära aja sellist juttu. Tema hakkas aga selle peale naerma, et "A mis siis on? Ma lähen ju Viiu (vanaema) juurde."
Vanaisa oli saanud hüvasti jätta siin maisel maal asjadega, mida ta armastas, ja ühteaegu oli ta valmis tervitama vanaema ja kõiki teisi, keda ta oli igatsenud seal teisel pool! Ja ma usun, et me oleme kõik üksmeelel, et just selline meelestatus on selle teekonna kõige ilusam lõpp, mida soovida. Vanaisa mälestuseks ja tema taaskohtumiste rõõmuks!"

Need kõned, mis temast päriselt peeti, olid muidugi palju paremad. Algust tegi üks kaitseliitlastest. Nagu ikka kombeks, siis kõik kuulasid viisakalt, aga ajapikku läks see kõne päris pikaks ja ühele loole tekkis 10 kõrvallugu, ning inimesed hakkasid siit-sealt ka sõna sekka ütlema ja oma mälestusi jagama. Armsalt naabrimehelt ja jahikaaslaselt tuli kohe ka teine kõne otsa ja teisteltki kaitseliitlastelt, ja lõpuks oli ruum täidetud mõnusa jutusumina ja pistelise naeruga. Vaatasin ka sellel hetkel ringi ja mõtlesin, et vanaisale see meeldiks - saal täis tema loodud suguvõsa, tema häid sõpru, naabreid ja tuttavaid - kõik naerulsui meenutamas Puka Ülo. Ma arvan, et see oli nii hea, kui üks matus olla saab.

Reede

Jäin kohe hommikul 100 euro võrra vaesemaks, aga sain selle eest uuesti auto remonditöökojast kätte ja seekord loodetavasti lõplikult parandatud tuledega. Asusin varavalges (ehk kuskil 11 ajal) koduteele. Peale väsitavat 3,5 h sõitu Tallinnasse lonkasin autost välja, sees tühi tunen ja kurbus, mõttes teadmine, et homme juba lend Saksamaale suusareisile ja peab pakkima hakkama, kass vaja hoidja juurde viia ja miljon asja veel. Mõttelõnga lõikas läbi vaatepilt mu pooltühjast rehvist. Nael kummis oligi veel sellest nädalast puudu. 

Tagasi vaadates ajab lausa natuke naerma ka, aga tegelikult oli karm nädal. 

Puhkuse esimene nädal õpetas mulle kannatlikkust, tänulikkust, tegi mind tugevamaks ja näitas taaskord, kui oluline ja kallis on pere! 

Vanaisa 86 sünnipäeval oma lapselaste ja lapselapselastega. 

Mu uus Honda

Kõik sai alguse raskest nädalast ühistranspordis. Teisipäeval istus mu taha sellise kusehaisuga asotsiaal, et ma päriselt arvasin, et oksendan sealsamas ja kui ma ei oksenda, siis lämbun surnuks. Kolmapäeval jäin bussist maha ja järgmist bussi lihtsalt niisama ei tulnudki, ehk passisin bussipeatuses 35 minutit lihtsalt niisama. Neljapäeval töölt koju sõites, see oli aga kõige tipp - bussile astudes jõllitas mingi paks vanamees, hiljem tuli mu juurde ja palus abi Tõnisele sõnumi kirjutamisega. Sõnumi sisu, mida ta mulle ette dikteeris, oli järgnev: "Tere Tõnis! Kas sa said minu e-kirja kätte? (Seoses Maivi abielusõrmusega)." Ta dikteeris abivalmilt mulle ette ka kõik suured tähed ja kirjavahemärgid ning jutustas mulle oma eluloo koos selle libu Maiviga, kes nüüd abielusõrmust talle tagasi ei anna. Kõike seda mulle ebamugavalt lähedal õõtsudes ja näkku hingates. Pärast seda tänas ta mind südamlikult ja pidas kõne, kuidas Jumal on nüüd minuga ja toetab mind igal mu sammul, aga mul viskas ausalt öeldes üle ja vastasin, et ta istuks oma kohale maha ja mul on ilma jumalata kõndida ka täiesti okei. Korraks istus vaikides maha, aga siis tuli tagasi ja kutsus mind endaga hotelli, tuba number 39, kolmandal korrusel õhtul kell 6. Siis peksis ta oma poekottidega bussiust ja lubas kõik raiped selles bussis põlema panna, kui ta kohe (keset sõitmist) välja ei saa. Ja see - daamid ja härrad - oli see moment, kus ma otsustasin, et ma ostan endale auto.

Esimene väljakutse seisnes selles, et ma ei tea autodest mitte midagi. Suur ümmargune null. Alustasin vestlusi ChatGPT-ga, milline auto võiks mulle sobida, liitusin autode Facebooki gruppidega ja hakkasin igapäevaselt auto24 lehte sirvima, endiselt ChatGPT-ga muljetades ja erinevaid kuulutusi analüüsides. Täpselt nädal pärast eelnevat bussisõitu, neljapäeval, tuli Balticar'i üles kuulutus ühele pruunile Hyundaile, ChatGPT ütles, et on hea auto ja mulle ka värv meeldis. Lisaks täitis ta ka mu 4 kriteeriumit: väike, ökonoomne, automaatkäigukast ja odav (välja ostetav). Odavat autot tahtsin sellepärast, et ma pole aktiivselt autoroolis olnud tegelikult Londonisse kolimisest saadik, mis tähendab rohkem kui 6 aastat. Tegin ühel nädalavahetusel Tallinnas ka proovisõitu Bolt Drive autoga, lootes, et see võiks auto ostu asemel ka toimida, aga alustuseks oleks see endiselt olnud 18€ päevas kontoris käimiseks ja oleks pidanud alati kõndima/autot otsima. Lisaks keerasin ma mingile autole reastudes täiega ette. Ja nagu ma ütlesin, siis ma pole suurem asi autode ekspert, aga see auto, millele ma ette sõitsin ja napilt matsu panin, oli Porsche ning selleks ei pea ekspert olema, et visuaalsel vaatlusel kindlaks teha, et see oleks üks kallis mats olnud. Nii et ma tahtsin, et mu auto oleks piisavalt odav, et kui ma kusagil enda tagurpidi sõidan, siis ma suudaks sellest finantsiliselt ja vaimselt veel selles elus taastuda.

Igatahes, kuna see odav ilusat värvi auto oli leitud ja samast kohast oli paar autot veel silma jäänud tegelikult, siis seadsime Philippiga laupäeva hommikul sammud Balticar'i. Viskasin pilgu peale ka selle koha arvustustele, keskmine hinnang oli Googles vist 2/5 ja kõik kurtsid kui halva auto nad sealt on saanud, aga ma panin panused sellele, et kui keegi saab hea auto siis vaevalt et nad arvustsust jätma ruttavad et ehk on lihtsalt sellepärast ainult negatiivsed kommentaarid. Tagasi vaadates kogu sellele saagale, siis ma ei suuda ära imestada kui naiivne ma ikka olen vahest. 

Tegelikult ma ei oleks tohtinud midagi oodata seoses selle ostlemiskogemusega, sest ma pole kunagi käinud autot niiviisi valimas ega isegi mitte kellegagi vaatamas, aga ilmselt oli filmidest inspireerituna mul ikkagi mingi ootus olemas. Kujutasin ette, et see on selline suur suur saal, kus on siis kõik autod sees onju,  maast laeni suured aknad ja uksel tervitab šikk kontskingades kaustikut käes hoidev naisterahvas mustas pliiatsseelikus ja määrib mulle mesimagusa jutuga siis erinevaid autosid pähe. Reaalsus oli vähe teine. 2 plätades ja Adidas dressides vene jörssi kuskil konteineri taga. Küsisid, mis autot tahan vaadata, lugesin hoolsalt maha 547MNB. "Midagi veel vä?" Lugesin ka teise numbri ette, mille vastuseks viskas ta diagonaalis üle soojaku paari võtmeid, viipas käega üle õla ja ütles, et Hyundai on kuskil seal pool ja Toyota on kuskil mujal, vaata ise. Ja nii ta meid sinna platsile nagu suurele heinamaale lahti lasi. Lompide vahel keksides otsisime meie auto logosid/silte aedadel, et õige kategooria vähemalt üles leida, nägi järsku silti HONDA. Mõtlesin, et nonii, see nüüd ongi minu auto koht, aga samal ajal näen vilksamisi ka HYUNDAI. Teate mis? Ma arvasin, et Honda on Hyundai hüüdnimi. Pole õrna aimugi, kust kohast või miks ma sellisele järeldusele olin oma peas tulnud, aga jah, kogu piinlikkusega pean tõdema, et tolle päeva suurim taipamine oli, et Honda ja Hyundai on eri brändid. Egas midagi, leidsime üles nii selle Hyundai (mitte Honda) kui ka plaan B Toyota. Autoni jõudes võtsin uuesti ChatGPT lahti, et uurida, mida ma auto juures ka vaatama peaks. Ega midagi suurt teha ei osanudki, kui istusin sisse, vaatasin, kas iste käib ette taha üles alla, roostet ka ei paistnud, nii et päris ok. Toyota ei meeldinud. Koledat värvi. Läksime tagasi Hyundai juurde, tegime platsil 20 meetrit proovisõitu ja tahtsin küsida paari lisaküsimust auto kohta, aga see vene päss vastas ainult, et kui ei meeldi, siis veel huvilisi sellele autole juba järjekorras ja lähevad oma 20 meetrisele proovisõidule, ning kui meeldib, siis ostavad ära. No pagan! Küsisin veel ainult selle kohta, et kuna ülevaatus saaks septembri lõpuga läbi (ostlesime 28. septembril), et mis ma siis teen, kui ülevaatuselt läbi ei saa. Selle peale pakkus ta ARK paketti, et maksan 300 eurot ja nad teevad ise ülevaatuse, vajadusel parandustööd (kui ülevaatuselt läbi ei saa) ja nimele ümberkirjutamise. Tundus tegelikult hea diil, aga kui küsisin ka lepingut selle ARK paketi kohta, et mis summas nad vajadusel parandavad jne. siis terve soojak naeris selle peale. Punaseid lippe jagus seal küll ja peale. Näiteks nägin urtsikut kaunistaval teleka ekraanil, suurt reklaami 14 päevase garantii kohta, aga ka sellele sain vastuseks, et ah ei, seda tegelikult nad ei pakugi. Tule taevas appi.

Hoolimata kõikidest asjaoludest tänaseni pisut müstilistel põhjustel otsustasin, kes ei riski, see šampust ei joo ja ilusat värvi odava Hyundaiga ei sõida - nii et ostsingi ära. :D

Ülevaatuselt sai väidetavalt kenasti läbi, niiet paari päeva pärast võisin autole järele minna. Sealt koju sõit oli ka veel omaette nali. Pole elus niiviisi Tallinnas sõitnud, (kui välja arvata see üks kord tuttaval marsruudil, kui oleks reastudes matsu pannud). Jõudsin esimese ristmikuni, minul foori pole, teises suunas foor on ja keset seda käivad mingid teetööd ehk siis mingid ajutised foorid ka ja tee mis tahad, aru ma ei saa, millal ma minna võin. :) Mõtlesin, et jäängi sinna ristmikule, aga kohe kui esimene auto mulle sappa tuli, oli plaan selge: ma istun ja ootan, kuni ta signaali laseb. Ja kui ta kord signaali laseb, küll siis on õige aeg minna :D :D Geniaalne, kas pole! Liitus siis ka teine ja kolmas auto sappa JA IKKA KEEGI EI LASE SIGNAALI. Nii kannatlikud olid nad järsku kõik. Peale seda, kui foor oli risti minevale teele 3 korda punaseks ja roheliseks vilkunud, siis lõpuks kellelgi kannatus katkes ja saime üheskoos õigel ajal ja turvaliselt sealt minema. Edaspidi läks mul ausõna paremini ja Tallinna tänavatel tänaseks päevaks minu pärast enam kiivriga käima ei pea.

Auto oli suht okei esimesed paar päeva. Siis hakkas sõites vilisema/krigisema. Kannatasin paar nädalat ja läksin lõpuks lähimasse remonditöökotta, mis on mu kodust reaalselt 200 m kaugusel. Tõstsid auto üles ja läks ähkimiseks-puhkimiseks. Kõik pidurid läbi, käsipidur läbi, mingid torud vaja vahetada ja palju muud ja tagatipuks, et ülevaatuselt sellise autoga läbi ei saa. No mis mõttes? Just paar nädalat tagasi ju sain? Ütlesid, et ei oleks pidanud saama ja võin enda selle katkise autoga põhimõtteliselt surnuks sõita. Kokku remontimise hinnapakkumine 1100€ (auto maksis 2400€). Arvasin, et no ongi tuksis. Nutsin kodus veidi, küsisin isegi sotsiaalmeedias inimeste abi, kuni lõpuks otsustasin käia ülevaatuspunktis ise ja uuesti. Otsisin põhjalikult, et kohal oleksid head hinnangud ja poleks ühegi remonditöökojaga kuidagi seotud, et arvamus võimalikult neutraalne oleks. Koht leitud, läksin kohale ja kurtsin neile oma mure ära. 3 meest kuulasid mind suu ammuli, kutsusid veel neljanda ka kuskilt auto alt välja, et heast loost ilma ei jääks. Väga abivalmis olid nad kõik ja tuju läks kohe paremaks. Tundus, et olin asjatundjate juurde sattunud. Siis aga palusid nad võtmeid, et ajavad ise auto sisse. Vot selleks ma valmistunud polnud. Varem sain ikka ise auto sisse ajada. Andsin võtmed üle, aga sisimas tahtsin maa alla vajuda, sest ma olin sama päeva hommikul saanud parkimistrahvi, mis vedeles kahe istme vahel. Lisaks oli kõrvalistmel suuuuur TY mänguasi, kes kontori kolimisega mulle paariks päevaks kaasreisjaks sattus ja lisaks sellele olin käinud Rimis, kus olid ühed delikaatsed-privaatsed tooted soodukaga - ja need (3 suurt pakki) vedelesid ka sealsamas kõrvalistuja jalutsis. Appi. Aga tundus, et sellesse nad väga ei süvenenud õnneks ja abivalmilt vaatasid nad neljakesi kõik auto üle, näitasid mulle ka igast mõõdikuid ja juppe ja jõudsime kahjuks või õnneks järeldusele, et ei tõmmtutki mind auto müügiga tillist, vaid hoopis remonditöökoda ajas parajat kägu. Lõpp hea, kõik hea!