No millega veel siis uut aastat alustada kui mitte uue aasta lubadustest kinni pidamisega. Eelmisel aastal avaldasin ei rohkem ega vähem kui 1 niru postituse ja otsustasin eile (31.dets) et 2023 trumpan selle üle, seega on lähimal 12 kalendrikuul oodata vähemalt kahte blogipostitust! Hooray!
Aastanumbri vahetuse olime otsustanud võtta vastu koos Anna-Liisiga. Õhtukava nägi välja järgmine:
- Koogi küpsetamine
-Wrappide meisterdamine
- Powerpoint esitluste tutvustamine
- Mõistuse piires purjutamine
- Inimeseks kostümeerimine
- Vabaduse väljakul taidlemine
Anna-Liis oli vanal aastal veel natuke laisk ja kõrvetas koogi tarbeks vaja läinud šokolaadi põhja. Wrappide vorpimine möödus ilma tõsisemate tagasilöökideta. Powerpointide kavapunktil peatuksin aga pisut pikemalt.
Nimelt valmistasime me mõlemad ette aastat kokku võtvad presentatsioonid. Ülesehituse ja lähenemise osas olid vabad käed, aga üleüldine temaatika oli mõlemal siiski sama. Rääkisime Ülikoolist, aasta kordaminekutest, meestest ja 2023 eesmärkidest/mõtetest.
Anna-Liisi esitlusest ei puudunud muidugi ka sünkroonkompensaatorid, mille kohta võin samas tempos jätkates varsti isegi esitlusi teha või Eleringi kandideerida. Ülejäänud mahlaseid detaile tema esitluse kohta peab juba temalt endalt taotlema.
Avaldan ka siin paar slaidi oma esitlusest, enamik neist olid siiski avalikult jagamiseks liiga isiklikud.
Nagu eeltoodud graafikult näha võib, siis rahaline olukord sai peale augustikuu ettevõtmisi korralikult kannatada, põhjuse kohta leiab kinnisvara hõngulise vihje järgmiselt slaidilt. :D
Minu väikesed ja suured võidud aastal 2022!
Nagu näha, siis alustasin magistrikraadi omandamisega Tallinna Ülikoolis, ostsin korteri, olin aktiivne vabatahtlik ja ülimalt avatud südamega ka kohtingumaastikul.
Postitantsuga tegelesin loodetust vähem, see eest avastasin erinevaid jooga vorme ja alustasin uue põneva hobi- ronimisega.
Reiside kohta on tegelikult paar postitust ka mustanditest seisnud ja võibolla õnnestub midagi neist ka päevavalgele tuua selle aasta jooksul hoopis.
Tänuavaldused ja toostid tehtud, viskasime vähe viisakamad kostüümid selga ja asusime Vabaduse väljaku poole teele. Esimesest bussist jäime hoolimata 7 meetrisele jooksuspurdile maha, aga kui jooksust ja sellest tingitud iiveldusest taastusime, saime kenasti järgmises bussis istet võtta. Sõit oli päris pöörane. buss oli ääreni rahvast täis, joodi, laaberdati ja tagapingis pressiti mingi kokteili tarbeks sidrunimahla. Ma pole kunagi varem tundnud, et ma olen bussisõidu jaoks liiga kaine, aga hei, eks kõigeks ole esimene kord.
Nagu tõenäoliselt iga teine Tallinlanegi märkas, oli Vabaduse väljak rahvast pungil. Anne Veski magasime me kahjuks maha ja Taukari repertuaarist kuulsime ainult viimase laulu kahte rida, aga õnneks presidendi kõneks olime ilusti kohad sisse võtnud. Ja jumal tänatud, sest kui me Alar Karist poleks rääkimas kuulnud/näinud, oleksime me mõlemad uue aasta võtnud vastu teadmises, et meie president on Kersti Kaljulaid. Väga piinlik. Meil on ju uus president! Ja juba päris mõnda aega vist.
Presidendi etteastele järgnes paar pauku, valgusshow ja peagi asus lavalaudu kulutama 5 miinust. Me polnu Anna-Liisiga kumbki varem 5 Miinuse kontserdil käinud ja meil kulus head mitu laulu, enne kui me sellest nö kultuurišokist toibusime. SIis kui iga väljend kehavedelike ning inimkeha anatoomiaga seotu kohta enam kulmu kergitama ei pannud, oli tegelikult päris vahva seal amelevate lädramälus teismeliste ja keskealiste kaisutavate paarikeste vahel õõtsuda. Üks paarike elas nii seljas, et ma ütleks et seda võis juba kolmekaks nimetada, aga õnneks või kahjuks kandis rahvamass nad üsna pea minust eemale. Paar lugu enne lõppu otsustasime Anna-Liisiga aga meie õhtu otsad kokku tõmmata ja seadsime sammud bussipeatuse suunas. Koduteel veel mõtlesin, kui tore õhtu see ikka oli ja tundsin siirast rõõmu selle toreda aastavahetuse üle.
Aitäh! Ja head uut aastat! ;)
