Eestist tagasi Londonisse jõudes läks eluke täie tempoga edasi. Reis oli ukse taga, koolitöö tähtajad hingasid kuklasse ja aastavahetust oli ka veel vaja tähistada. Otsustasime Maria ja Liinaga kluppi minna. Ütleme nii, et pidu oli tore, aga minu jaoks sai kõik varjutatud minu uskumatu etteastega teel klubi teiselt korruselt esimesele. Ma kukkusin trepist alla. Mõni eriti nutikas lutikas mõtleb nüüd kindlasti, et ju ma olin nii purjus, aga olgu siinkohal mainitud et mul polnud raha eriti palju kaasas, välja mulle keegi ei tee (lol) ja ainuüksi viinakoks maksis seal peaaegu 30 naela, niiet alkoholi ei maksa siinkohal süüdistada. Vaatepilt võis olla tol õhtul võrdlemisi naljakas, aga ma pole päriselt juba ammu nii-nii haiget saanud.
Head uut aastat teilegi!
Head uut aastat teilegi!
Ja juba paar päeva peale aastavahetust sõitsin Londoni perega Kanaari saartele. Pean jälle tõdema, et lastega reisimisel on ikka tugevad plussid. Jah eks neid ole võibolla vähe tüütu kaasas tassida ja pidevalt silma peal hoida, aga ei saa märkimata jätta, kui sõbralikud ja lahked on kõik inimesed, kui nad näevad, et sul on nunnu beebi süles. Rääkimata veel prioritiseeritud järjekordadest jne.
Kohale jõudsime me hilja õhtul ja hoolimata sellest, et ma olin surmväsinud, ei saanud ma terve öö sõbagi silmale. Tavaliselt ei häiri mind magades teiste jutukõmin, laulmine ja muu mürgel mitte üks teps ja ma saaksin tõenäoliselt lahinguväljalgi magada nagu lapsuke. Seda vähemalt nii kaua kuni seal lahinguväljal pole tiksuvat kella ega undavat ventilatsiooni, sest igasugused perioodilised helid võivad mind rekordiliselt kaua üleval hoida. Ja just ühe sellise undava ventilatsiooniga oli minu hotellituba õnnistatud. Elagu unetud ööd!
Kohe esiemstel päevadel sain ma hakkama ka järjekordse katastroofiga koolitööde valdkonnas. Lühidalt öeldes kustutasin ma oma mitme nädala koolitöö faili ära, sest ma olen vahest põrguloll. Alguses olin täiesti kindel, et selle liigutuse peab ju saama kuidagi tagasi võtta, aga mida rohkem asja uurisin, taipasin viimaks, et see oli võimatu jehuuuu!!!! See tähendas, et ma pidin otsast peale alustama. Kõige naljakam on see, et tegelikult polnud ma isegi üllatunud- ma suudan ju pidevalt ise enda elu raskeks teha niiet miks mitte ka seekord.
Sellepärast möödusidki paar esimest reisipäeva ainult lapsi hoides, õppides ja seriaali vaadates (see oli vajalik prokrastineerimiseks).
Kolmanda päeva õhtul otsustasin siiski ka pisut ümbrust avastama minna. Kõndisin mere äärde ja seejärel mööda kallast mõlemale poole nii kaugele kui sai. Kõigepealt suundusin ühe väikese külakese poole. Piki kallast läks ilmatuma pikk betoonaiaga ääristatud teerada. Kõik oli ilus-tore, kuni ma umbes peale veerandtunnist kõndimist olin ühtäkki täiesti kindel, et minu taga kõndiv mees tahab mu ära tappa ja üle betooniääre merre visata. :) Lihtsalt et seda kergem mõista oleks, mainin ma kõrvalloonna, et ma olen viimasel ajal vahepeal nagu pisut hull või nii. Hakkan lihtsalt mõtlema millegile ja mõtlen selle nii hullult üle, et viimaks hakkan seda ise ka uskuma ja nii võin oma peas luua kohutavaid paranoiasi. Niisiis kõndisingi ma surmahirmus veel veerandtundi, kuni ma murdusin ja mängisin, et teen pilte, et see mees minust mööda saaks kõndida, ise olles täielikult võitlusvalmis. Ilmselgelt ei tahtnud ta mind ära tappa ega ka merre visata, vaid kõndis minust tuima näoga mööda, niiet olin end järjekordselt iseenda ees lolliks teinud. Peaksin selle vaimse jamaga vist kuhugi pöörduma.
Hotellist teisele poole kõndimine oli see eest aga tükk maad lõbusam, seal polnud inimesi. Samuti polnud seal ka mingit aeda, mis tähendas, et ma sain kaljuservadel kõlkudes korraliku adrenaliinilaksu ja vot selline surmahirm mulle meeldis. Olin seal hetkeks nagu väike laps, kes mõtles kividel käies iseendale igasugu katsumusi välja a'la stiilis: kas sa suudad selle kivi peal ühel jalal 3 kükki teha ja mitte vette kukkuda jms. Kuna väljas hakkas juba vaikselt hämarduma, otsisin ühe eriti järsu merevaatega matkaraja, et päikeseloojangut nautida. Kaunis vaade koos suure surma-saamise tõenäosusega oligi kõik, mida mu hing ihkas- täiuslik puhkus.
Ja võibolla olen ma tõepoolest peast veits cuckoo.
Järgmisel päeval matkasime perega juba pisut kaugemale. Sain taaskord tunnistada, kui väga ma armastan kõrgusi ja looduses ronimist. Teekond möödus ütlemata lustlikult ja väike Keiti oli esimese matkapoole nii-nii tubli. Ta kõndis terve tee ise, kuulas lugusi, mis ta isa talle rääkis ja siis jutustas need mulle piinliku hoolikusega ümber (mis sest, et ma kõndisin nende kõrval ja kuulsin tegelikult kõike väga hästi.) Aga tänu sellele võisin ma meie sihtkohta jõudes isegi pimesilmi kümmet erinevat versiooni hiire, printsessi ja draakoni muinasjutust soravalt esitada. Tagasiteel kandsin ma Keitit seljas. See oli füüsiliselt uskumatult nauditav, sest ma polnud juba paar nädalat trenni teinud ja sain lõpuks ometi taas tunda, et mul on mõni lihaseraasuke siiski veel alles. Asja tegi aga ühe leveli võrra keerulisemaks, et mu seljas istuv reisikaaslane üritas pidevalt hiire ja printsessi jälgi leida, arvestamata, et mina pean selle siplemise arvelt paremini tasakaalu hoidma. Aga õnneks saime peagi kinnitust, et hiir ja printsess olid tagasi oma lossi poole jooksnud, mis jäi aga kahjuks meie hotellist vastassuunas.
Imeline päev sai sama imelise jätku kui ma hotellituppa jõudes avastasin, et mu klassikaaslased olid mulle kirjutanud. Kõigepealt tahtsid nad minuga raamatukogus kokku saada, et ma neid koolitööga aitaks. Aga kui nad kuulsid, et ma olen puhkusel, pakkusid nad, et ehk saaksin ma nendega videokõne kaudu abistada ja et nad oleksid nõus selle eest maksma. Kas siin maailmas on üldse paremat komplimenti? Klassi nohikuks olemine oli end viimaks ometi ära tasunud. Hoolimata selle idee ahvatlusele pidin ma püsima egoistlikult reaalsuse piirides- mu enda töögi polnud valmis, niiet teiste aitamine polnud minu jaoks kahjuks valik.
Kuid meelitatud olin ma endiselt.
Hotell pakkus rootsi lauas toitlustust kaks korda päevas: hommikul ja õhtul. See tähendas, et ma sain süüa umbes kell 8 hommikul ja kell 8 õhtul. Öösel sain ma ilma söögita kenasti hakkama, aga see päevane 12 tundi paastu oli ikka üsna piinarikas. Tavaliselt elasin ma selle üle tänu hommikul kotti pistetud saiakestele ja puuviljadele, mille ma pikanäpumehe kombel restoranist välja smuugeldasin. Ühel päeval olin ma oma penipauna aga hotellituppa liiga avalikult laokile jätnud ja koristajad olid kõik mu söögi ära visanud. Võibolla poleks pidanud neid restorani logoga salvrätikutesse mässima aga jah, tagantjärele tarkus on kõige targem. Igatahes tundsin ma ennast kui paljaks röövitu ja püüdsin algselt siiski õhtusöögini ära kannatada, aga kuna nälg hakkas ikka hirmsasti näpistama, otsustasin viimaks poodi jalutada. See oli umbes 15 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Kuna niikuinii hakkas juba õhtupoolik kätte jõudma, plaanisin natukene veel oodata, et saaksin jalutades päikeseloojangut imetleda. Ja tõepoolest, kõik oli eha eel tõeliselt kaunis. Tee ise oli.. huvitav. Alguses üritasin meeleheitlikult kõnniteed leida, aga siis sain aru, et inimesed kõnnivadki lihtsalt suure autotee ääres. Nagu okei, ma saan aru, et väike koht jne, et võibolla pole need kõnniteed nii vajalikud, aga kui asi on nii, siis võiks vähemalt hoolitseda, et see maantee ääres kõndimine humaannegi oleks. Mulle tundus, et täiesti teadlikult oli tee äärde istutatud kõige torkivamad ja ohtlikumad taimed, mis sellel saarel leidusid, alustades inimsööjataimedest ja lõpetades mürgiste kaktustega. Pidin reaalselt terve tee seisma silmitsi valikuga: kas jääda auto alla või kõndida läbi järjekordse kaktusepõõsa ja uskuge või ei, aga kumbki neist ei tundunud ahvatlev.
Käisin rahulikult poes, uurisin uusi asju ja valisin ülimhoolikusega endale maiustusi. Šoping tehtud ja kotid punni topitud astusin uksest välja ja... ma pidin šoki saama. Väljas oli kott-pime. Tuli tunnistada, et ma polnud seda romantilise päikeseloojangu ideed täielikult läbi mõelnud. Et pimedas nende taimede ja autodega võideldes vähem hirmus oleks, helistasin emmile. Algselt oligi seltsis tunduvalt lõbusam, aga üks hetk avastasin, et ma olin lobisema jäänud, ära eksinud ja umbes 10 minutit vales suunas kõndinud. Seega kujunes see poeskäik oodatust kõvasti pikemaks ja hotelli jõudmise ajaks oli restorangi õhtusöögiks avatud.
Õhtusöögid restoranis olid alati lõbusad, tõenäoliselt lisas sellelel koomilisust asjaolu, et minu mitmekäiguline einestamine toimus alati üksi ja ma sõin kergelt öeldes mitme eest.
Esimene käik oli testitaldrik. See tähendas, et ma kogusin taldrikule natukene kõiki sööke, millel oli potensiaali olla hea. Selle eine põhjal panin kokku oma järgmise ehk pearoa, millele järgnes tihti veel üks pearoog kui esimene pearoog oli väga hea olnud. Peale seda tuli tervislik vahepala, milleks olid puuviljad (umbes pool arbuusi ja suur kausitäis puuviljabooli). Peale seda värskendavat vahepala võis tulla õhtu tähtsaim roog- MAGUSTOIT. See taldrik sarnanes testiroale (ääreni erinevaid kooke täis), ainult selle vahega, et ma sõin selle alati jäägitult puhtaks. Ja kui peale magustoitu oli veel vähekenegi viitsimist ja tahtmist, siis lõpetasin ma selle eine ühe sidrunisorbetiga.
Ma isegi ei kujuta ette, kui palju kaloreid mu tüüpilises õhtusöögis kokku võis olla, aga üks oli kindel- see number oli vähemalt kuuekohaline.
Kohale jõudsime me hilja õhtul ja hoolimata sellest, et ma olin surmväsinud, ei saanud ma terve öö sõbagi silmale. Tavaliselt ei häiri mind magades teiste jutukõmin, laulmine ja muu mürgel mitte üks teps ja ma saaksin tõenäoliselt lahinguväljalgi magada nagu lapsuke. Seda vähemalt nii kaua kuni seal lahinguväljal pole tiksuvat kella ega undavat ventilatsiooni, sest igasugused perioodilised helid võivad mind rekordiliselt kaua üleval hoida. Ja just ühe sellise undava ventilatsiooniga oli minu hotellituba õnnistatud. Elagu unetud ööd!
Kohe esiemstel päevadel sain ma hakkama ka järjekordse katastroofiga koolitööde valdkonnas. Lühidalt öeldes kustutasin ma oma mitme nädala koolitöö faili ära, sest ma olen vahest põrguloll. Alguses olin täiesti kindel, et selle liigutuse peab ju saama kuidagi tagasi võtta, aga mida rohkem asja uurisin, taipasin viimaks, et see oli võimatu jehuuuu!!!! See tähendas, et ma pidin otsast peale alustama. Kõige naljakam on see, et tegelikult polnud ma isegi üllatunud- ma suudan ju pidevalt ise enda elu raskeks teha niiet miks mitte ka seekord.
Sellepärast möödusidki paar esimest reisipäeva ainult lapsi hoides, õppides ja seriaali vaadates (see oli vajalik prokrastineerimiseks).
Kolmanda päeva õhtul otsustasin siiski ka pisut ümbrust avastama minna. Kõndisin mere äärde ja seejärel mööda kallast mõlemale poole nii kaugele kui sai. Kõigepealt suundusin ühe väikese külakese poole. Piki kallast läks ilmatuma pikk betoonaiaga ääristatud teerada. Kõik oli ilus-tore, kuni ma umbes peale veerandtunnist kõndimist olin ühtäkki täiesti kindel, et minu taga kõndiv mees tahab mu ära tappa ja üle betooniääre merre visata. :) Lihtsalt et seda kergem mõista oleks, mainin ma kõrvalloonna, et ma olen viimasel ajal vahepeal nagu pisut hull või nii. Hakkan lihtsalt mõtlema millegile ja mõtlen selle nii hullult üle, et viimaks hakkan seda ise ka uskuma ja nii võin oma peas luua kohutavaid paranoiasi. Niisiis kõndisingi ma surmahirmus veel veerandtundi, kuni ma murdusin ja mängisin, et teen pilte, et see mees minust mööda saaks kõndida, ise olles täielikult võitlusvalmis. Ilmselgelt ei tahtnud ta mind ära tappa ega ka merre visata, vaid kõndis minust tuima näoga mööda, niiet olin end järjekordselt iseenda ees lolliks teinud. Peaksin selle vaimse jamaga vist kuhugi pöörduma.
Hotellist teisele poole kõndimine oli see eest aga tükk maad lõbusam, seal polnud inimesi. Samuti polnud seal ka mingit aeda, mis tähendas, et ma sain kaljuservadel kõlkudes korraliku adrenaliinilaksu ja vot selline surmahirm mulle meeldis. Olin seal hetkeks nagu väike laps, kes mõtles kividel käies iseendale igasugu katsumusi välja a'la stiilis: kas sa suudad selle kivi peal ühel jalal 3 kükki teha ja mitte vette kukkuda jms. Kuna väljas hakkas juba vaikselt hämarduma, otsisin ühe eriti järsu merevaatega matkaraja, et päikeseloojangut nautida. Kaunis vaade koos suure surma-saamise tõenäosusega oligi kõik, mida mu hing ihkas- täiuslik puhkus.
Ja võibolla olen ma tõepoolest peast veits cuckoo.
Järgmisel päeval matkasime perega juba pisut kaugemale. Sain taaskord tunnistada, kui väga ma armastan kõrgusi ja looduses ronimist. Teekond möödus ütlemata lustlikult ja väike Keiti oli esimese matkapoole nii-nii tubli. Ta kõndis terve tee ise, kuulas lugusi, mis ta isa talle rääkis ja siis jutustas need mulle piinliku hoolikusega ümber (mis sest, et ma kõndisin nende kõrval ja kuulsin tegelikult kõike väga hästi.) Aga tänu sellele võisin ma meie sihtkohta jõudes isegi pimesilmi kümmet erinevat versiooni hiire, printsessi ja draakoni muinasjutust soravalt esitada. Tagasiteel kandsin ma Keitit seljas. See oli füüsiliselt uskumatult nauditav, sest ma polnud juba paar nädalat trenni teinud ja sain lõpuks ometi taas tunda, et mul on mõni lihaseraasuke siiski veel alles. Asja tegi aga ühe leveli võrra keerulisemaks, et mu seljas istuv reisikaaslane üritas pidevalt hiire ja printsessi jälgi leida, arvestamata, et mina pean selle siplemise arvelt paremini tasakaalu hoidma. Aga õnneks saime peagi kinnitust, et hiir ja printsess olid tagasi oma lossi poole jooksnud, mis jäi aga kahjuks meie hotellist vastassuunas.
Imeline päev sai sama imelise jätku kui ma hotellituppa jõudes avastasin, et mu klassikaaslased olid mulle kirjutanud. Kõigepealt tahtsid nad minuga raamatukogus kokku saada, et ma neid koolitööga aitaks. Aga kui nad kuulsid, et ma olen puhkusel, pakkusid nad, et ehk saaksin ma nendega videokõne kaudu abistada ja et nad oleksid nõus selle eest maksma. Kas siin maailmas on üldse paremat komplimenti? Klassi nohikuks olemine oli end viimaks ometi ära tasunud. Hoolimata selle idee ahvatlusele pidin ma püsima egoistlikult reaalsuse piirides- mu enda töögi polnud valmis, niiet teiste aitamine polnud minu jaoks kahjuks valik.
Kuid meelitatud olin ma endiselt.
Hotell pakkus rootsi lauas toitlustust kaks korda päevas: hommikul ja õhtul. See tähendas, et ma sain süüa umbes kell 8 hommikul ja kell 8 õhtul. Öösel sain ma ilma söögita kenasti hakkama, aga see päevane 12 tundi paastu oli ikka üsna piinarikas. Tavaliselt elasin ma selle üle tänu hommikul kotti pistetud saiakestele ja puuviljadele, mille ma pikanäpumehe kombel restoranist välja smuugeldasin. Ühel päeval olin ma oma penipauna aga hotellituppa liiga avalikult laokile jätnud ja koristajad olid kõik mu söögi ära visanud. Võibolla poleks pidanud neid restorani logoga salvrätikutesse mässima aga jah, tagantjärele tarkus on kõige targem. Igatahes tundsin ma ennast kui paljaks röövitu ja püüdsin algselt siiski õhtusöögini ära kannatada, aga kuna nälg hakkas ikka hirmsasti näpistama, otsustasin viimaks poodi jalutada. See oli umbes 15 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Kuna niikuinii hakkas juba õhtupoolik kätte jõudma, plaanisin natukene veel oodata, et saaksin jalutades päikeseloojangut imetleda. Ja tõepoolest, kõik oli eha eel tõeliselt kaunis. Tee ise oli.. huvitav. Alguses üritasin meeleheitlikult kõnniteed leida, aga siis sain aru, et inimesed kõnnivadki lihtsalt suure autotee ääres. Nagu okei, ma saan aru, et väike koht jne, et võibolla pole need kõnniteed nii vajalikud, aga kui asi on nii, siis võiks vähemalt hoolitseda, et see maantee ääres kõndimine humaannegi oleks. Mulle tundus, et täiesti teadlikult oli tee äärde istutatud kõige torkivamad ja ohtlikumad taimed, mis sellel saarel leidusid, alustades inimsööjataimedest ja lõpetades mürgiste kaktustega. Pidin reaalselt terve tee seisma silmitsi valikuga: kas jääda auto alla või kõndida läbi järjekordse kaktusepõõsa ja uskuge või ei, aga kumbki neist ei tundunud ahvatlev.
Käisin rahulikult poes, uurisin uusi asju ja valisin ülimhoolikusega endale maiustusi. Šoping tehtud ja kotid punni topitud astusin uksest välja ja... ma pidin šoki saama. Väljas oli kott-pime. Tuli tunnistada, et ma polnud seda romantilise päikeseloojangu ideed täielikult läbi mõelnud. Et pimedas nende taimede ja autodega võideldes vähem hirmus oleks, helistasin emmile. Algselt oligi seltsis tunduvalt lõbusam, aga üks hetk avastasin, et ma olin lobisema jäänud, ära eksinud ja umbes 10 minutit vales suunas kõndinud. Seega kujunes see poeskäik oodatust kõvasti pikemaks ja hotelli jõudmise ajaks oli restorangi õhtusöögiks avatud.
Õhtusöögid restoranis olid alati lõbusad, tõenäoliselt lisas sellelel koomilisust asjaolu, et minu mitmekäiguline einestamine toimus alati üksi ja ma sõin kergelt öeldes mitme eest.
Esimene käik oli testitaldrik. See tähendas, et ma kogusin taldrikule natukene kõiki sööke, millel oli potensiaali olla hea. Selle eine põhjal panin kokku oma järgmise ehk pearoa, millele järgnes tihti veel üks pearoog kui esimene pearoog oli väga hea olnud. Peale seda tuli tervislik vahepala, milleks olid puuviljad (umbes pool arbuusi ja suur kausitäis puuviljabooli). Peale seda värskendavat vahepala võis tulla õhtu tähtsaim roog- MAGUSTOIT. See taldrik sarnanes testiroale (ääreni erinevaid kooke täis), ainult selle vahega, et ma sõin selle alati jäägitult puhtaks. Ja kui peale magustoitu oli veel vähekenegi viitsimist ja tahtmist, siis lõpetasin ma selle eine ühe sidrunisorbetiga.
Ma isegi ei kujuta ette, kui palju kaloreid mu tüüpilises õhtusöögis kokku võis olla, aga üks oli kindel- see number oli vähemalt kuuekohaline.
Hoidsin veel pisut lapsi, õppisin ja vaatasin seriaali ja jõudiski kätte reisi viimane päev, mis oli ühtlasi mu vaba päev. Ärkasin võrdlemisi vara, tegin joogat, käisin söömas ja läksin infolauast lähimate matkaradade kohta uurima. Armas daam andis kerge ülevaate kahest kõige lähemast kohast ja lisas siis: "sinu füüsilist vormi vaadates soovitaksin ma pigem seda teist, raskemat rada". Võtsin seda kui komplimenti. Tellisin takso ja võtsingi selle raskema raja ette. Taksojuht oli sõbralik ja tegi viletsas inglise keeles ka kiire linnatuuri. Ma eriti palju aru ei saanud, aga hindasin kõrgelt tema lahkust ja huumorisoont. Sõit oli kestnud umbes 15 minutit kui ta ühtäkki auto kinni peatas, end ümber pööras ja teatas mulle siira õhina ja elevusega: "MA TEAN, MIDA SA TAHAD!!!!" Ootasin põnevusega. Lase tulla härra taksojuht ja ütle mulle, mida ma tahan. Vastus üllatas mind: " SA TAHAD SIIT JALA TAGASI KÕNDIDA!!" korraks mõtlesin, et mida põrgut? Ta oli nii sõbralik olnud ja nüüd käseb ta taksojuhina mul jala tagasi kõndida? Aga siis ma sain aru, me olime jõudnud matkaraja algusesse ja seda rada mööda oli võimalik põhimõtteliselt tagasi hotellini kõndida. Lubasin, et ma mõtlen sellele, tänasin teda 10 korda ja asusin teele.
Ilm polnud kiita. Väljas oli jõle tuuline ja vihmane, aga see lisas kogu kogemusele pisut metsiku seikluse hõngu. Olin umbes 2 tundi matkanud, polnud ühtki inimhinge näinud ja hakkasin vaikselt ära väsima. Sain aru, et infoleti naine ja taksojuht olid mõistnud, et ma olen noor, teen trenni ja armastan seiklusi, aga fakt millega nad polnud arvestanud, oli see, et ma vihkan cardiot.
Üsna matkaraja alguses kuulsin ma, kuidas tipus keegi midagi hõikab. Tema "AAAEEEE"s oli kerge hulljulge hirmu varjund, aga kesiganes see ka oli, ta tundus olevat rõõmus. Mõtlesin juba kadedusega, et kui mina sinna tippu jõuan, siis karjun mina ka niimoodi. Mida kõrgemale ma aga jõudsin, seda rohkem hakkas see karjumine tunduma kahtlasevõitu. Lõpuks nägin ühte väikest mägionnikest, kust suunast see karjumine tuli. Veel pisut lähemale jõudes nägin, et onnikese ees seisis üks räsitud olemisega kentsakas kits. Ja terve aja olin mina unistanud sellest, et ma saaks mägedes röökida nagu see hulljulge kits...
Jätsin selle unistuse sinnapaika ja ronisin edasi.
Vahepeal oli ilmgi paremaks läinud ja tegin kerge photoshoodi. Pildistamise käigus sain aru, et ma võiksin reaalselt üksikreisija fotograafi tiitli saada, sest tõenäoliselt kui ma seda siin ei mainiks, arvaksid kõik, et need pildid on kellegi teise poolt tehtud. Kuid nope! Just me, myself and I. keset pildistamist kohtusin ma ka matkarajal esimeste inimestega. Otseloomulikult tabasid nad mu piinlikult üksi kaamera ees poseerimast.
Kuna jaks hakkas vaikselt otsa saama, otsustasin sellele taksojuhile pettumust valmistada ja tuldud teed tagasi minna, sest 6 kilomeetrit hotellini kõndida tundus liiga ränk. Sellest sai sõna otseses mõttes võidujooks vihmaga ja üks kordki elus olin ma langetanud õige otsuse, kui oma paksu jope olin kaasa võrnud. Lidusin nii, kuidas jaksasin ja ainus asi, mis mu jalgu liikumas hoidis, oli mõte sellest massaažist, mille ma hotelli jõudes plaanisin broneerida.
Ilm polnud kiita. Väljas oli jõle tuuline ja vihmane, aga see lisas kogu kogemusele pisut metsiku seikluse hõngu. Olin umbes 2 tundi matkanud, polnud ühtki inimhinge näinud ja hakkasin vaikselt ära väsima. Sain aru, et infoleti naine ja taksojuht olid mõistnud, et ma olen noor, teen trenni ja armastan seiklusi, aga fakt millega nad polnud arvestanud, oli see, et ma vihkan cardiot.
Üsna matkaraja alguses kuulsin ma, kuidas tipus keegi midagi hõikab. Tema "AAAEEEE"s oli kerge hulljulge hirmu varjund, aga kesiganes see ka oli, ta tundus olevat rõõmus. Mõtlesin juba kadedusega, et kui mina sinna tippu jõuan, siis karjun mina ka niimoodi. Mida kõrgemale ma aga jõudsin, seda rohkem hakkas see karjumine tunduma kahtlasevõitu. Lõpuks nägin ühte väikest mägionnikest, kust suunast see karjumine tuli. Veel pisut lähemale jõudes nägin, et onnikese ees seisis üks räsitud olemisega kentsakas kits. Ja terve aja olin mina unistanud sellest, et ma saaks mägedes röökida nagu see hulljulge kits...
Jätsin selle unistuse sinnapaika ja ronisin edasi.
Vahepeal oli ilmgi paremaks läinud ja tegin kerge photoshoodi. Pildistamise käigus sain aru, et ma võiksin reaalselt üksikreisija fotograafi tiitli saada, sest tõenäoliselt kui ma seda siin ei mainiks, arvaksid kõik, et need pildid on kellegi teise poolt tehtud. Kuid nope! Just me, myself and I. keset pildistamist kohtusin ma ka matkarajal esimeste inimestega. Otseloomulikult tabasid nad mu piinlikult üksi kaamera ees poseerimast.
Kuna jaks hakkas vaikselt otsa saama, otsustasin sellele taksojuhile pettumust valmistada ja tuldud teed tagasi minna, sest 6 kilomeetrit hotellini kõndida tundus liiga ränk. Sellest sai sõna otseses mõttes võidujooks vihmaga ja üks kordki elus olin ma langetanud õige otsuse, kui oma paksu jope olin kaasa võrnud. Lidusin nii, kuidas jaksasin ja ainus asi, mis mu jalgu liikumas hoidis, oli mõte sellest massaažist, mille ma hotelli jõudes plaanisin broneerida.
Jõudsin tagasi matkaraja algusesse, kõndisin taksopeatusesse ja tellisin takso. veerisin talle sildilt koha nime kus ma olin, mille peale taksojuht vastas, et okei, jah aga kus sa oled. Ma ei saanud aru, millest ta aru ei saanud, niiet kordasin veel ühe korra sildil olnud tähekombinatsiooni. Taaskord küsis ta, et kus ma olen. Ja nii see tsirkus jätkus, kuni ma sain lausa kurjaks ja panin telefoni lihtsalt ära. Momendil, kui ma seda punast nuppu vajutasin, taipasin... see tähekombinatsioon tähendas lihtsalt taksopeatust hispaania keeles.. Rumal mina. Helistasin tagasi lootuses, et ehk võtab mõni teine taksojuht vastu aga ei, seesamuna naisterahvas. Ütlesin talle seekord San Pedro, mille peale ta heakskiitvalt kinnitas, et olin asjast lõpuks aru saanud. See mõjus veel eriti alandavalt. Taksot pidin ootama kahtlaselt kaua, aga ma va loll loom olin selle täiesti ära teeninud.
Hotellis käisin pesus ja õppisin pisut, kuni oli aeg massaaaaaaaaži minna. Üks härra juhatas mu massaažiruumi, podises midagi ja läks minema. Mõtlesin, et nojah siis.. ei tahtnud ennast niisama meelelahutuse mõttes paljaks ka veel koorida, niiet istusin ja lugesin nii kaua uudiseid. Järsku piilus ukse tagant seesamune mees, ähmi täis ütles ta lõpuks, et võta riided seljast ja mine pikali. No hüva. Lamasin seal porgandpaljalt ja palvetasin, et seesamune tusane vanamees mu massöör ei oleks.. ja et ta rohkem ei piiluks seal nõndaviisi. Õnneks tuli järgmine kord ruumi juba noor pehmete kätega neiu ja ma võisin kergendusega oma massaaži nautida.
Iga kord on mul massaažis kohe alguses sama jama: ma loodan alati, et olen piisavalt tugev ja täiskasvanud, et taluda jalamassaaži, kuid juba momendil kui ta oma labakäe lihtsalt mu kannale asetas, tõmbasin ma naerust kõverasse ja ei saanud itsitamist oma 10 minutit jätta. Niiet mu jalad tuli ka seekord asjast välja jätta. Lasteaed ma ütlen.
Aga appi kui hea massaaž see oli!!!!!!!
Peale seda läksin sööma, pakkisin järgmiseks päevaks asjad, vaatasin seriaali lõpuni ja tõmbasin kerra.
Järgmine päev kulus põhimõtteliselt täielikult tagasi minekule. Mingi hetk tundus, et see päev oli lõputu, aga õnneks kusagil 1 paiku öösel jõudsime tagasi Londonisse koju.
Reisike ise oli kokkuvõttes ütlemata vahva!
♡♡♡
